Välisuudised: Helsingi. Arutelud kunsti poliitilisusest ja keskkonnahoidlikkusest

EDIT

EDIT on KKEKi ajakirja korrespondent Helsingis ning kunstiväljaanne, mille eesmärk on hoida alal ja tutvustada mitmehäälset ja kõrgetasemelist kunstikirjutist ja -kriitikat kaasaegse kunsti teemadel. Selle loo kirjutasid EDITi toimetajad ja algatajad Rosa Kuosmanen, Sanna Lipponen, Anu Pasanen ja Viivi Poutiainen.

 

Esimeses EDITi ja KKEKi ajakirja koostöös sündinud loos küsivad autorid sel sügisel Soome avalikkuses toimunud aruteludele viidates, et kuigi kunst ja kunsti tegemine on alati olnud mingil määral ühiskondlik ja poliitiline, siis mis õigupoolest on poliitiline kunst? 

Varasügisel leidsid kunsti väärtuse ja poliitilisuse küsimused Soomes laia kõlapinda, kui YLE avaldas intervjuu kunstnik Anna Tuoriga, kus ta väljendas muret kunsti lamestumise pärast. Tuori rõhutas, et pelgalt teema üksi ei tee veel teost huvitavaks: kui räägitakse ainult teemadest, jääb tähelepanuta see, kuidas teoses teemat käsitletakse. 

„Tuori muretseb kunsti lamestumise pärast, selle pärast, et kunstis tuuakse esile lihtsakoelisi, kergesti äratuntavaid ja uudistest tuttavaid küsimusi. Selliseid teemasid, nagu rassism või kliimamuutus. Murekohti, mis on kunstnikel ja kunstihuvilistel ühised,“ kirjutati YLE loos. 

Reaktsioonid intervjuule olid vastakad. Nii mõnigi kunstitegelane ülistas lugu. Kiideti selgeid mõtteid ja rõõmustati, et viimaks ometi on massimeedias persoonilugude asemel antud võimalus arutleda ka kunsti sisu üle. Teisalt pälvis lugu palju kriitikat ja vastukaja, milles astuti välja ühiskondlikke teemasid käsitleva kunsti ja kunstisündmuste kaitseks. 

Vaade Vallisaarile. Foto Helsingi biennaal, HAM

Tuori tõi intervjuus esile ka kunstisündmuste rohepesu küsimuse, avaldades näiteks imestust uue Helsingi biennaali eesmärkide üle. Esimene biennaal oli plaanis korraldada 2020. aasta suvel, ent koroonapandeemia tõttu lükati see aasta võrra edasi. Biennaali esimese aastakäigu katusteema seostub ajakohase keskkonnaküsimusega: väljavalitud kunstnikud käsitlevad oma teostes igaüks omal moel ökoloogilise kriisi tekitatud sõltuvussuhteid ja eri kohtades ilmnevaid mõjusid.

Helsingi biennaali ühe osana avati juunis Helsingi kunstimuuseumis HAM näitus „Museum of Becoming“ (avatud 2021. aasta jaanuarini). Selles vaatlevad kirjanik ja dramaturg Laura Gustafsson ning kunstnik Terike Haapoja ajalugu ja ühiskonda mitteinimkesksest vaatenurgast. Näituse kolmekanalises videoteoses „Becoming“ (2020) räägivad 37 intervjueeritavat, kuidas nemad näevad võrdõiguslikumat tulevikku, milles nad tahaksid elada. Nentivalt dokumentaalse teose puhul jääb arusaamatuks, kas tegu on dokumentaalfilmi, ajakirjanduse või kaasaegse kunstiga. Selle sõnum on ilmselge: peame püüdlema ühiskonna poole, mis on kõigi jaoks parem ja võrdsem. Teos on oma olemuselt kahtlemata poliitiline, aga kas see on ka hea kunst? Ja kas kunstiteost, mis „tahab head“ või käsitleb olulist teemat, tohib üldse kritiseerida? Selle küsimusega seisis pärast intervjuud silmitsi ka Tuori.

 

Kaader videost. Gustafsson ja Haapoja Becoming 2020
Gustafsson&Haapoja: Becoming (2020). Kaader videost.

Kunst on olnud alati tingimatu muutuste ja lahenduste esilekutsuja, toonud laiema üldsuse teadvusesse uusi mõtteviise. Kunsti ei saa vaadelda ümbritsevast maailmast eraldi ja seepärast peegelduvad kunsti sisus alati, kas otseselt või kaudselt, need mitmekesised tingimused, milles kunstnikud ja me kõik elame. On loomulik, et paljud tänapäeva kunstnikud käsitlevad oma teostes keskkonnakriisi, vähemuste õigusi ja muid ühiskonna varjukülgi nii sisu, materjali kui teema tasandil. Siiski võib ka tähtsat ja aktuaalset teemat kajastav kunst olla halb kunst. Võime küll nõustuda teoses püstitatud üleskutsega, ent pelk toetust vääriv teema ei tee sellest veel head kunsti.

„Pelk toetust vääriv teema ei tee sellest veel head kunsti.“

HAMi kureeritud Helsingi biennaali teostest pannakse suur osa välja linnale kuuluval Vallisaarel. Kolm kuud kestvale üritusele oodatakse 300 000 külastajat. Turistimassi meelitamine saarestiku õrna looduse keskele kunstielamusi nautima on juba oma olemuselt vastuoluline eesmärk kaasaegse kunsti projektile, mida väidetavalt korraldatakse loodushoidu silmas pidades. Biennaali produktsioonilahendustes on siiski võetud kohustuseks tõhustada energiakasutust ja mitmel moel minimeerida ürituse keskkonnakoormust. On oluline, et mõeldakse välja ja katsetatakse uusi teguviise. Võib-olla tõestab see biennaal, et ka edaspidi on võimalik luua ja esitada kunsti, kui vaid näha vaeva jätkusuutlike toimimisviiside välja töötamiseks.

Helsingi kunstikõrgkooli Taideyliopisto üritus Saari 2020, mis oli kavas korraldada Vallisaare naabruses asuval Kuninkaansaarel biennaaliga paralleelselt, toimus biennaali lükkumisest hoolimata selle aasta augustis ja septembris. Lähtepunktiks ainulaadse looduskeskkonna ökoloogilised eritingimused, võtsid kunstitudengid näitusel „Island of Relations“ vaatluse alla merelise keskkonna kui kunsti näitamise paiga. Ürituse väljaandes kohtab leidlikku mõtet: „Ma ei usu, et saar minust midagi tahab.“

Näitusevaade. Museum of Nohuhmanity HAMis. Foto Terike Haapoja
Gustafsson&Haapoja "Museum of Nohuhmanity" (2016). Näitusevaade. Foto: Terike Haapoja

Suurte rahvusvaheliste kunstiürituste, näiteks Veneetsia biennaali koormust kohalikule loodusele, elanikele ja infrastruktuuridele kritiseeritakse üle maailma üha häälekamalt. Ki Nurmenniemi võttis 2020. aasta alguses väljaandes EDIT ilmunud loos asja kokku nii:

„Mis minus ängi tekitab, on lõputuna näiv hulk lihtsustatud kliima- ja antropotseeniteemalist kunsti, mida maailmas praegu toodetakse, tihti meeletu keskkonnakoormusega. Sellel on väga vähe pistmist ökoloogiliselt suunitletud kunstiga. Kunstiasutuste ja kunstnike pürgimused võtta ökoloogiliste muutuste keerulisi protsesse kokku võimalikult lihtsate sõnumitega viisil, millest võimalikult hõlpsalt teha elamus, on problemaatilised.“

Paljud organisatsioonid näevad vaeva, et edendada kunstiväljal loodussäästlikkust, mitmekesisust ja võrdõiguslikkust. Teinekord näivad abinõud siiski jäävat mingisuguse teadvustamisbingo tasemele, püütakse tõmmata ristikesi nõutud ruudukestesse, kavatsemata midagi päriselt muuta. Kunstnike asemel võiks kritiseerida pigem neid institutsioone ja ringkondi, kes elamusmajanduse nõudel, publiku meelitamiseks või meedia tähelepanu pälvimiseks soosivad kunstis seisukohta võtvaid või lihtsustavaid teemasid.

Tegelikud ökoloogiliste muutuste protsessid on keerulised ja nõudlikud. Kunstiorganisatsiooni IHME Helsinki tegevjuht Paula Toppila põhjendab oma vastuses Tuori kriitikale, miks ei korraldata enam festivali IHME Helsinki, vaid on valitud teistsugune tegutsemisviis. Viimane kaasaegse kunsti festival IHME korraldati aastal 2018 ja praegu on IHME kaasaegse kunsti teoste tellija, kes toetab kunsti, teadust ja kliimatööd kunstivaldkonnas. Toppila sõnul uurib IHME Helsinki praktikas seda, milline on keskkonnahoidlik kunstiasutus.

„Keskkonnakriis (kliimamuutus ja liikide väljasuremine) ei ole IHME Helsinki teema. Keskkonnakriis on olukord, milles toimetab nüüd ja tulevikus kogu inimkond,“ tuletab Toppila meelde.

„Keskkonnakriis on olukord, milles toimetab nüüd ja tulevikus kogu inimkond.“

Jaanuaris algab IHME Helsinki initsiatiivil koostöös Helsingi ülikooli kestlikkusteaduse instituudi ja Taideyliopisto Kuvataideakatemiaga kursus „Kunst, teadus, ökoloogia“. Ingliskeelse kursuse loengud peetakse võrgus ning need on tasuta ja avatud kõigile huvilistele.

Ka meedial on keskne roll selles, kellele ja millisele sisule antakse avaldamisruumi ja tähelepanu. Ajakirjanduses käsitletakse kaasaegse kunsti teoseid ja tegijaid üha tihemini isikulugude ja ühiskondlike nähtuste kaudu. Räägitakse teemadest, mitte teostest endist. Teostest, mille sõnumi suhtes on lihtne seisukoht võtta, saavad tihti poliitilise kunsti näited ja kõneaine. Arvamuste, polariseerimise ja klikkide järele januneva avaliku diskussiooni keskmesse jõuab harvemini kunst, mida peab ise tõlgendama, mille üle mõtisklema ja uurima, millega on tegu. Just selle uurimise, taipamise ja millegi sõnulseletamatu ristlainetes ongi aga kunsti võlu.

Teksti tõlkis soome keelest eesti keelde Else Lagerspetz.

EAS Logo