Endises veemüügi putkas Kiievi kesklinnas on tekkinud uus kunstiplatvorm Dzherelo (ukraina keeles „allikas“). Biennaali raames paigutus sinna Aleksei Tarutsi installatsioon „Undertow“, mis meenutab publikule Krimmi konflikti, kuid vaatab seejuures ajaloolisi sündmusi ökoloogiliste objektidena.
Biennaali teisel nätusel „Transperiphery Movement: Global Eastern Europe and Global South“, mida kureerisid Ungari kuraatorid Eszter Szakács ja Zoltán Ginelli, läheneti transperifeeria küsimusele veel konkreetsemalt. Näitus vaatles Ida-Euroopa ja „Kolmanda Maailma“ riikide suhteid ja sidemeid läbi ajaloo ning tõi neis välja maailma perifeeriaks olemise ühised kogemused ja keerukused. Kunstnikufilmide programm „Room to Bloom“ otsib seevastu Euroopa piiriregioonide üleseid ühenduslülisid läbi feministlike perspektiivide.
On tegelikult ilus näha, kuidas kunstisaalis öeldakse lahti idaeurooplastele omasest keskusepoolsest tunnustusvajadusest ja mängitakse läbi kujutlusi end liita kellegagi, kellega „päris elus“ liitumine ei tundu aktuaalne. Jan Sowa loeng biennaali lõpunädalavahetusel tegi sellele selge ringi peale—ennekõike oleme „Euroopa valged neegrid“ (Sowa viitas sellele mõistele läbi Poola ajaloolise seose Haitiga. Peale seda, kui poola sõdurid Napoleoni leegionites läksid üle Haiti rahva poolele, nimetas Haiti esimene riigipea Jean-Jaques Dessalines poolakad “Euroopa valgeteks neegriteks”, märgates solidaarsusžestis sarnasust poolakate ja haitilaste sotsiaalses olukorras) ja mällu süübinud positsioone ei saa Lääne tubli imiteerimisega lahendada. Ukraina on hea koht selle vaatlemiseks ka seepärast, et erarahastusel on sealses kunstisüsteemis meile harjumuspärasest palju suurem. Tihtipeale on kultuurilised institutsioonid sõltuvad rahvusriiklikust finantsilisest baasist. Regiooniülene koostöö võib olla viljakas pinnas kultuurile, kuid vajab ka vastavalt alternatiivset rahastust—Ida-Euroopa Biennaalide Ühendus on kehandina selleks kindlasti kasulik.
