Välisuudised. Reisikiri Islandi kunstielust

Tänavust kunstifestivali kureerisid Þráinn Hjálmarsson ja Þóranna Björnsdóttir, kes andsid festivalile pealkirja „Time Has Come“. Selle aasta aukunstnik oli Elísabet Kristín Jökulsdóttir: kirjanik ja ajakirjanik, kes maalis näituseseintele performance’ina islandikeelset lauset „Ära unusta maagiat“. Sequences on jaotunud erinevate toimumispaikade vahel: peamised näitused asetsevad projektiruumides Kling & Pang ja Living Art Museum, mis mõlemad asuvad samas majas. Lisaks kaasneb traditsiooniliselt kümnepäevane programm erinevaid üritusi: performance’eid, filmilinastusi, seminare.

Islandi kunstivälja üks säravamaid tähti praegusel hetkel, kes tunduvad olevat kõikjal, on noorte kunstnike Melanie Ubaldo, Darren Mark ja Dýrfinna Benita Basalani moodustatud kollektiiv Lucky 3, mis on Islandi kunsti toonud rassismi ja kultuurilise mitmekesisuse teemad. Nende avalöögiks sai näitus „Lucky Me?“ 2019. aasta lõpul. Filipiini taustaga noorte islandi kunstnike peamine sõnum on näidata uusi perspektiive, mida kogevad teiste kultuuride esindajad üsna traditsioonilises ja kokkuhoidvas islandi kunstikogukonnas.

„Nende näitus Kling & Bangis oli keerukas kompleksne performance’i kogemus, ehk lausa „kultuurišokk“ osadele ja kogukonnakogemus visuaalkunsti kontekstis,“ kirjutas kollektiivi esimese näituse kohta Daría Sól Andrews ajakirjas Art in Iceland, „Korvpalli korv, altarid, linnamüra, karaoke, tänavaäärse poe vitriin, kohalikud toidud ja grafiti pole esimesed asjad, mida valge kuubi kontekstis kogeda eeldaks.“

Sequencess festivali jaoks oli Lucky 3 korraldanud 8-tunnise performance’i, mille käigus tegelesid nad näituseruumi küürimisega säravpuhtaks. Seejuures oli sisenejatele ukse ette tekitatud mudaauk, umbes samasugune nagu Valdur Mikita väidab olevat iga eestlase maamaja ukse all. Nii oli jälgede tekitamine puhtasse ruumi iga sissetulija piinlikkust tekitav kohustus. Koristamis-performance sisaldas mitmeid teemasid, nagu viited immigrantide enamasti madalalt tasustatud lihttöödele või metafoorsele „ärakoristamisele“, mida kunstnikud pahaaimamatute külastajate peal üsna hoogsalt praktiseerisid.

Sequences laienes ka lähedalasuvasse kohalikku Euronicsit meenutavasse tehnikapoodi, kus sai näha Sæmundur Þór Helgasoni teost „Solar Plexus Pressure Belt™ G2“. Koos moekunstnik Agata Mickiewiczi ja graafilise disaineri Gabríel Markaniga oli ta välja arendanud spetsiaalsed rakmed, mis teose kontseptsiooni järgi pidid päikesepõimikule surudes võtma ära majandusliku stressi. Rakmeid sai selga proovida ja vaadata taustaks telekaseina, kus müüdavate televiisorite peal sai näha kunstniku loodud videoteoseid.

2019. aastal Veneetsia biennaalil Islandit esindanud kunstnik Shoplifter oli vahepealsel ajal rajanud Reykjaviki lähistele oma muuseum-ateljee, kus saab Veneetsias olnud karvase koopa installatsiooni igapäevaselt kogeda. Tulevikus kavatseb kunstnik oma taristut veelgi laiendada ja rajada keskusesse ka poe ja kohviku.

Tegelikult ei ole aga islandi kunst ainult karvased koopad ja trollinaljad. Olgu, see arvamus võibki kõlada stereotüübina, aga kui oled islandi kunstiga kokku puutunud vaid Veneetsia biennaalil Shoplifteri (tuhandetest kunstjuustest valmistatud värviline koobas-installatsioon) ja Egill Sæbjörnssoni (kahe trolli kõnelus video-installatsioonina), siis võib kergesti selline mulje jääda.

Samuti rõhutavad islandlased ise tihti oma kunsti mängulisust. Näiteks lahkab seda teemat Claire Paugam Art in Iceland ajakirjas artiklis „What about playfulness?“, kus kirjeldab humoorika stiili tulekut Islandi kunsti juba 1970. aastatel. Samas heidetakse „mängulisusele“ ette poliitilise seisukohavõtu puudumist. Eesti perspektiivist ajab selline vastandus muidugi natuke juhtme kokku, sest mis ajast ei võiks mänguline ja humoorikas olla ka poliitiline ja sotsiaalne?

Praegu Reykjavikis avatud näitused olid aga pigem üsna modernistlikult traditsioonilised ja kantud valge kuubi esteetikast. Poliitilisust esindas üsna üksiku tegijana eelmainitud Lucky 3.

Lühikesel reisil õnnestus külastada ka rahvakunstnik Páll á Húsafellit, kelle peamine töömaterjal on kivi, millest valmistab nii pille kui kivikunsti teoseid. Ta on loonud tõelise omauniversumi kiriku (mille jaoks on loonud altariteose), installatsioonide, töökoja ja galeriiga.

Fotol olev kunstniku autoportree vaatab tõtt eesti helilooja Arvo Pärdiga, kes on Pálli suur eeskuju ja teadjamad rääkisid, et Pärt olevat üldse kõigi eestlaste üllatuseks Islandil tohutult populaarne.

Islandi kunstieluga on hiljuti liitunud ajakiri Art in Iceland, mis osutus nii populaarseks, et aasta alguses ilmunud 500 ajakirjast koosnev tiraaž on tänaseks läbi müüdud. Ajakiri on islandi ja inglise keeles ning seda rahastavad viis Reykjaviki kunstiinstitutsiooni koos. Hetkel on käimas järgmise numbri kokkupanek ja loodetavati liigutakse ajakirjaga ka online’i. Ajakirja füüsiline number on olemas KKEKi kontoris, olete oodatud sellega tutvuma!

Veebi kaudu on võimalik islandi kunstiga tutvuda Islandi kunstikeskuse väga aktiivsel Instagrami lehel (@icelandicartcenter) ja spetsiaalse Spotify taskuhäälingu kaudu.