Septembrikuu algus tähendab Riia jaoks erakordselt intensiivset kultuurielu. Valgel ööl (Baltā nakts) on üle linna muuseumite näitused kauem avatud, kogukonnakeskustes toimuvad etendused, väljapanekud, lastega peredele planeeritakse spetsiaalseid ühistegevusi, avatakse avaliku ruumi installatsioone. Paralleelselt on käimas ka Homo Novus teatrifestival ning lootust ühe nädalavahetusega sellest kõigest osa saada pole mõtet hellitada.
Kaasaegse Kunsti Läti Keskus LCCA korraldas 12. korda kaasaegse kunsti festivali Survival Kit, mida sel korral kureeris tandem Ovül Durmuşoglu ja Joanna Warsza. Ainsa rahvusvahelise kunstnikuna oli avamisel kohal Eestist pärit Flo Kasearu. Tema ühistöö „The Cut“ (2021) koos läti maalikunstniku Elīna Vītolaga lõikas läbi Eduards Smiļģise teatrimuuseumi hoovi, indikeerides kunagise teatri suurkuju päranduse järelkaja.
Kui varasemalt on Survival Kit hõlmanud kasutuseta sümboolseid hooneid (nt tsirkus, raamatukogu, tehas), siis sel korral olid kunstnikud ennast sisse seadnud kirjanike, kunstnike jt kultuuritegelaste täiesti funktsioneerivatesse majamuuseumitesse. Tendents on ilmselge, ka Eestist võib taolisi projekte leida (Flo Kasearu Majamuuseum, Kunstnikud kogudes, „Kohanemine kahanemisega“).
Festivalil eksponeeritud kunstiteoste läbivaks teemaks oli elu haprus, ellujäämise viisid ja vananemine, küsides küsimusi nagu kuidas hakkama saada vananevas ühiskonnas, kuidas toime tulla surmaga ja kellestki olenedes, kuidas vananeda naise, lapse, partneri või kunstnikuna. Teema on emotsionaalselt raske, kuid möödapääsmatu. Valitud teosed aga ei koormanud või surunud alla, vaid kommenteerisid neid mänguliselt ja õrnalt. Näiteks Oskar Dawicki töö „Snowman of Quotes“ (2008) – külmkapis hoitav lumememm, mis elektri katkestusel ära sulab või Mia Raadiku töö „Menopause Club NB! Eksklusiivne“ (2019) vannitoatarvetest ja väikestest mänguloomadest koosnevat installatsiooni, mis kutsub arutama menopausi kui ühiskondliku tabu teemalist diskussiooni. Läti kunstniku Anna Salmane performance’is esitasid pensionipõlve pidavad baleriinid liikuva kompositsiooni igatsusest, tigedusest, kurbusest.
