2019. aasta oli eesti keele aasta, märtsis tähistatakse emakeelepäeva. KKEKi ajakiri võtab keele fookusesse veebruaris. Sel aastal on põhjust tähistada 20 aasta möödumist esimese ajakirja Kunst.ee ilmumisest. Almanahh Kunst järglane nägi Heie Treieri toimetajakäe all ilmavalgust 2000. aastal (küll mitte veebruaris, vaid aasta teises pooles). Kuid tegelikult on keel miski, mis võiks kõnetada igal ajal.
Mis võiks üldse olla keele roll kaasaegses kunstis, mis põhineb suuresti visuaalsel, mitte kirjutatud tekstil? Valdkonnas, mis on oma olemuselt rahvusvaheline, kuid kus aina enam rõhutakse kohalikule? Ühtlasi on see valdkond, mida ehk kõige rohkem on kritiseeritud (ja mille üle nalja heidetud) keeruka, kohati isegi valdkonna eksperdile arusaamatu sõnastuse kasutamise pärast, tuues käibele väljendi „International Art English“, mida täiesti edukalt kasutatakse ka Eesti kunstisündmuste pressitekstides.
Mõni aasta tagasi külastas Tallinna „Rahvusvahelise laengu“ loenguseeria raames kunstikriitik ja luuletaja Quinn Latimer, kes Sirbis ilmunud intervjuus väljendas minu jaoks väga tabavalt keele rolli kaasaegses kunstis. Kuigi kunstiteos on üldjuhul visuaalne, siis oma mõtteid väljendavad inimesed siiski tavaliselt keele abil. „Mõtted peavad kuidagi välja tulema, mitte jääma inimese pähe ja kehasse,“ ütles Latimer. Ja see mõte „tuleb välja keele, rääkimise, kirjutamise, kriitika abil. Mis on kunst ilma keeleta? Millises vormis selle üle arutleda, seda õigustada või sellele vastu rääkida?“
Paljud rahvusvahelisele karjäärile suuna võtnud eesti kunstnikud teevad oma töid inglise keeles ja tihti panevad ka teostele võõrkeelsed pealkirjad. Mitmed eesti kuraatorid oskavad paremini kirjutada inglise- kui eestikeelseid näitusekontseptsioone. Globaalses maailmas on sellised arengud ühest küljest mõistetavad, kuid siiski tekib küsimus, kas siis kunstivaldkonna panus eesti keele arengusse ei olegi oluline? Väikese keele puhul on uute mõistete otsimine ja tõlkimine loomulik osa pidevast arengust. Kui sellele mitte tähelepanu pöörata, on kerge kaotadagi võimekus eesti keeles kunstist rääkida, seega ka seda eesti keeles mõista. Või veelgi enam – kuidas rääkida ja kirjutada eesti kunstist teistes keeltes, mida Eestis räägitakse? Olgu selleks siis vene keel või arvukad eesti murdekeeled. Ajal, kui põlisrahvaste kunsti eksponeerimine kaasaegse kunsti kontekstis teeb läbi tõelist renessanssi võiks ju rahvakunsti esiletoomine nende enda keeles olla täiesti loogiline samm.
Nii toomegi järgmise nädala ajakirjanumbris fookusesse kunstitekstide tõlkijad, toimetajad ja kirjastajad – inimesed, kes tihti jäävad kunstivaldkonna protsessides tagatubadesse, kuid kes on siiski ülimalt olulised. Olulised selleks, et eesti keeles ei räägitaks ainult olmeprobleemidest, vaid et meil oleks võimalus lugeda kaasaegse kunsti uusimate suundade kohta, rääkida Eesti kunstnike loomingust ja kirjeldada sõbrale näitusel kogetud ideid oma emakeeles.
Lisaks alustab veebruaris kaasaegse kunsti ajakiri koostööd Postimehega ja üle nädala hakkab laupäeviti ilmuma ajakirja nädalalõpulisa Postimehe laupäevalehes „Arvamus. Kultuur“. Nädalalõpu intervjuusari „Kunst sinu ümber“ tutvustab kaasaegseid kunstnikke ja nende teoseid, loodetavasti laiendades seeläbi kunstisõprade ja kunstist rääkijate ringi veelgi.
