Anna Mari Liivrand, Karikakra torge. Vaade näitusele, ARSi projektiruum, 2021. Foto: Roman-Sten Tõnissoo

Anna Mari Liivrand (1993) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle loomingusse kuulub ka joonistusi. Ta on tundlik looja, kes huvitub igapäevaste materjalide tavapärastest kasutusviisidest ja nendega seotud teadvustamata arusaamadest. Liivrand viitab poeetilises keeles kaduvusele ning sellega seotud melanhooliale tänapäeva ühiskonnas. Lisaks on ta tegelnud kunsti haprusega ja säilitamisvõtetega. Viimastel aastatel on kunstnik oma teoste fookusesse asetanud argirituaalid.

2017. aastal toimus Hobusepea galeriis Liivranna isikunäitus „Kildumatu“. Näituse pealkiri toob esile lamineeritud klaasi omadusele purunemisel mitte kilduda. Näitusel eksponeeritud tööde teemad puudutasid säilitamist ja konserveerimist. Kalamaksaõli tablettidest loodud rippuvad talismanid viitasid inimorganismi kooshoidmisele, klaassein ning selle sees olevad abstraktsed objektid osutasid soovide ja mõtete olemasolule.

Sarnaste teemade poole pöördus Liivrand ka 2019. aastal Draakoni galeriis aset leidnud isikunäitusel „Sängid ja vulinad“, mille lähtekohaks olid ebatavalised ja kaduvad materjalid, säilitamisega seotud küsimused ning igapäevaelu rituaalid. Liivrand kasutas eri värvi, tekstuuri ja tihedusega vedelikke, et osutada nende mitmesugustele omadustele: kindla vormiga pesades võivad need olla dekoratiivsed elemendid, vabalt voolates saab neid käsitleda liikuvate skulptuuridena. Installatsioonid, rippuvad talismanid ja siidijoonistused lõid kaduvuse ja melanhoolia õhkkonna. Skulptuurides ja installatsioonides kasutatud vedelikud näitasid Liivranna jätkuvat huvi tavatute ja ebastabiilsete materjalide vastu, nagu martsipan („Nimetu“, 2014); kalamaksaõli kapslid; tekstiil, sh siid ja vill; roosiessents („Maastik roosipisaratele“, 2018); kassikarvad („Monumentide org (võib sisaldada artefakte)“, 2018).

Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna Vitriingaleriis toimunud isikunäitus „Monumentide org (võib sisaldada artefakte)“ kinnitas Liivranna kontekstitundlikku lähenemist. Suhestudes Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi piirkonna kui olulise arhitektuuriajaloolise ruumiga, kasutas ta vitraaži ja kurioosseid esemeid, et luua ajutine rännakuvõimalus ning ruumi vaatamise kogemus nihestatud mõõtkavas.

Kahel korral on Liivrand oma loomingut eksponeerinud koos Kati Saaritsaga. 2016. aastal Draakoni galeriis väljas olnud näitus „Kassikuld“ mõtestas püriidi mineraali kujundina, mis pöörab tähelepanu pealispindsele sarnasusele, särava pinna ja sisemise väärtuse suhtele. Näitus käsitles ihasid, illusioone ning kaasaegsele ühiskonnale omast üleküllust. 2017. aastal Haapsalu Linnagaleriis toimunud ühisnäitus „Merevaik“ oli jätk kunstnike loomingulisele dialoogile. Väljapaneku kontseptuaalseks raamistuseks oli meenepoodide esteetika, käsitööpraktikad ja kogumistraditsioonid. Kunstnikud vaatlesid merevaiku turismi ja rahvakunsti kontekstis, juhtides tähelepanu asjaolule, et merevaigukaubandus on looduslikust väärismaterjalist teinud odava suveniiri ning et Eestis pole nn Põhja kullal kui suveniiril tähendust, sest siin puuduvad merevaigu leiukohad. Liivranna teosed kõnelesid materjali settimis- ja tardumisprotsessidest, merevaigu võimest muutuda „ajakapsliks“.

Liivrand on osalenud mitmel kuraatorinäitusel. 2018. aastal aset leidnud näitustel „Igapäeva nõiakunst“ (kuraator Merilin Talumaa, Kogo galerii) ja „Post Winter Mixtape“ (kuraator Lilian Hiob, Temnikova & Kasela galerii) viitas ta mitmel moel maastikule. Kogo galeriis välja pandud töö „Maastik roosipisaratele“ on vasktorudest, roosiekstraktist ja kardinast koosnev installatsioon, mis osutab lõhnale kui nähtamatule ja kogemusi suunavale informatsioonikandjale. Näitusel „Post Winter Mixtape“ eksponeeritud „Sulin väljal“ on kaheosaline siidijoonistus, millel maastikulised elemendid kohtuvad vaikeludega ning loovad tardunud olukorra. Liivranna hilisemasse loomingusse on ilmunud nüüdisaegne ornament. 2020. aastal esines ta 7. Artishoki biennaalil teosega „Okkaline meelitus väljalt“. Tallinnas Pikal jalal ja Süda tänaval asunud installatsioonid olid haprad ornamentaalsed oksaimitatsioonid, mille südames vilkus tuluke, vihjates eesti mütoloogiast tuntud virvatulele, mis üksildasi rändajaid hukatusse meelitab.

Anna Mari Liivrand õppis Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri ja installatsiooni (BA 2016), täiendas end Islandi Kunstiakadeemias vabade kunstide valdkonnas. 2014. aastal pälvis Liivrand noore skulptori preemia. Lisaks isikunäitustele on ta osalenud mitmel grupinäitusel, sh 7. Artishoki biennaalil.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo