Anna Škodenko, Kogu olend näib küll mõttetuna, aga omal viisil siiski tervikuna. Installatsioon, mõõdud varieeruvad. Näitusevaade, Köler Prize 2018, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, 2018.

Anna Škodenko (1986) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingut iseloomustab lüürilisus ning analüütiline lähenemine oma meediumile ja visuaalsele kujutisele. Töö teostus sõltub kontseptuaalsest raamistikust, mille kunstnik loob endale tekstilise läbikirjutamise abil, ning on tingitud konkreetsest kohast, kontekstist ja teemast.

Maalisarja „Idealistlik“ (2009, 2016) eesmärgiks oli luua visioon kaasaegsest ideaalsest ühiskonnast ning esitada sellega enda inforuumis leiduvaid aktuaalseid prioriteete. Sari põhineb Thomas Moore’i kirjandusteosel „Utoopia“, millele Škodenko leiab kujundliku vaste Tallinna lähedal Kakumäe poolsaarel asuvast uuest eliitelamurajoonist. Utoopiliste stsenaariumite paljususe esitamiseks kasutab ta omaenda kujutist, paigutades seda samaaegselt erinevatesse hoiakutesse ja käitumismustritesse.

Mitmes Škodenko töös võib aimata igatsust igaviku ilmumisele. Tema ruumiinstallatiivne maalisari „vanglakino“ (2014)kirjeldab mõistet, mida kasutatakse pikka aega hämaras ruumis viibinute visuaalsete kogemuste kirjeldamisel ja uurimisel. „vanglakino“ tõestab inimeste suutmatust kogeda visuaalse informatsiooni puudumist ja nende võimest genereerida mitte millestki midagi. Neid 10 × 16 cm formaadis alumiiniumile maalitud lumepinna negatiive eksponeeris Škodenko kitsas koridoris, mille ette olid vaatamiseks asetatud taburetid.

Eelnevat maalisarja jätkas Škodenko näitusega „[väli] mis on peaaegu puhas“ (2016). Tegemist oli ruumiinstallatiivse keskkonnaga, mis oli mõjutatav külastajate arvust. Mitmeplaanilisel näitusel eksponeeriti pudenevaid kriidimaale, mille vaatlemisel võis külastaja näitusesaalis kriidipuru edasi kanda ja jätta põrandapinnale jälgi. Tahvlitele kantud kujutised põhinesid eri mastaabis lumevaadete negatiividel. Igal sammul lõhkes vaiba alla paigaldatud mullikile ning galerii alumisele korrusele liikudes sisenes külastaja sünteetilisest materjalist labürinti.

Škodenko töödes on eriline fookus keele filosoofial. Tema teoses „Nimeta [Tänu H. C. Andersenile…]“ (2017) on kunstnik kasutanud Anderseni muinasjutu „Lumekuninganna“ motiivi, kus vangistuses Kai peab koostama jäätükkidest sõnu. Selles installatsioonis avaneb lähivaade kunstniku stuudio maketile, saades aimu tema tööprotsessist. Teoste „Reternity“ (2017) ja „Aktiivne sõnavara – passiivne konstruktor“ (2015) fookuses on keele ja sõnade konstrueerimine selle lõppematus protsessis.

Protsessuaalne installatsioon „Kogu olend näib küll mõttetuna, aga omal viisil siiski tervikuna“ (2018) põhineb Kafka lühijutustusel („Die Sorge des Hausvaters“), mis räägib võrdlemisest, majaomanikust ja Odradekist. Tegemist on 3D-pliiatsiga loodud installatiivse keskkonnaga, millele kunstnik lisas näituse kestel uusi elemente.

Anna Škodenko (1986) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna (2009), täiendanud end õpingute ajal Chelsea Kunstikolledžis (Chelsea College of Art) Inglismaal ja hiljem Moskva Kaasaegse Kunsti Instituudis (Institute of Contemporary Art in Moscow). Škodenko läbis Glasgow’ kunstiakadeemias üheaastase vabade kunstide magistriõppe (2017). Teda on autasustatud Eduard Wiiralti preemiaga (2016) ja Köler Prize’i grand prix’ga (2018).

Valitud projekte

EAS Logo