✝Anna-Stina Treumund

Anna-Stina Treumund (1982–2017) oli lesbikunstnik, kes end esimesena Eestis nii määratles. Ta õppis fotograafiat ja soouuringuid ning suur osa tema loomingust on vahetult seotud kväär-feministliku aktivismi ja BDSM-subkultuuriga.

„Sina, mina ja kõik, keda me ei tea“ (2010) oli Treumundi esimene fotosari lesbiidentiteedist ja Treumundi kaasaegsest kväärikogukonnast 2000. aastate lõpu Eestis. Samanimeline näitus käsitles ühelt poolt lesbiliste naiste unistusi, nagu kooselu, abielu, lastesaamine, seksuaalsed ihad, perekondlik lähedus ning ka soolise enesemääramise valikuid. Teisalt tutvustas väljapanek Eesti feministlikus kunstikogukonnas esimest korda mõisteid drag ja queer (kväär) ning nimetas maailma tuntumaid lesbisid ja lesbifeministe Gertrud Steinist Lisa Dugganini. See näitus oli pöördepunktiks nii Eesti soouurijate kogukonnale kui ka kunstiväljale, nii et edaspidi on kvääriteooria ja -aktivismi teemadest võrreldes varasemaga räägitud üha rohkem ning selgemini. Patriarhaalsele ühiskonnale vastandus jõulisemalt Kai Kaljole pühendatud hommage „Luuser 2011“ (2011), mis naeruvääristas mehi, kelle mehelikkus tugines homofoobsele kiuslikkusele.

Järgnevatel aastatel jätkas Treumund lesbi- ja BDSM-kogukonna ning ajaloolise konteksti otsimist, loomist ja mõtestamist. Sarjas „Naine Marju Mutsu joonistuste nurgas“ (2010) taaslavastas Treumund Marju Mutsu graafikasarja „Üks“ ja „Koos“, kus kõrvuti lebasid voodil kaks naist, ometi jäi Treumund tookord üksi, ootamata teist. 2012. aastal esines kunstnik sarjaga „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“. Treumund kutsus lähedased sõbrad kehastama 19. ja 20. sajandi naisi ning transsoolisi inimesi, kelle suhetest ei tea me kas üldse midagi või vastupidi, säilinud on ajalehenupud just nende intiimelust. Selle sarjaga lõi Treumund visuaalse jälje minevikust, mida ajaloolased alles hakkavad uurima. Treumundi lesbiidentiteedi ja -kogukonna üks peatükk lõppes 2013. aasta näitusega „Hea küll siis, Jane, kutsuge kogu oma fantaasia appi ja kujutlege, et te pole enam hästikasvatatud ja tagasihoidlik tütarlaps, vaid ohjeldamatu noormees, kellele juba lapseeast peale vaba voli on antud“. Kunstnik lähenes tuntud lastejuttude kangelastele queer-perspektiivist, kujutades neid oma näo ja unelmate järgi.

2015. aastal algas näitusega „Õud“ Treumundi loomingus järgmine peatükk, mis lähtus tema huvist BDSM-praktikate vastu. Näituse üks keskseid fotosid on „Ühe võimaliku orgasmi algus“ (2014), mis on omakorda Gustave Courbet’ maali „Maailma algus“ (1866) parafraas. Treumund laiendas seksuaalsuse kujutamist oma suurimal isikunäitusel „M-i märg unenägu“ (Tartmus 2016, kuraator Rael Artel), mis keskendus naise seksuaalsele naudingule. Sellel näitusel olid lisaks fisting’u-teemalistele fotodele installatsioonid BDSM-kostüümidest ja sidumistehnikast, kliitori kuju, joonistused ning valatud skulptuur pissivast koolitüdrukust.