✝Anu Põder

Anu Põder (1947–2013) oli eesti skulptor ja installatsioonikunstnik, kes katsetas järjepidevalt uute abstraktsete vormide ning mitmesuguste materjalidega kipsist ja puust söe ja tekstiilini, valguse, lõhnade ja maitseteni. Põdra looming lähtus nii temast endast kui ka tema ümbrusest ning nende kokkupuutest maal ja linnas, kodus ja tööl. Põder lõi oma teosed aja- ja kohaspetsiifiliseks eksponeerimiseks – teoste kohalolu taga on läbimõeldud performatiivne efekt, mille juurde kuulub nende kulumine.

Põdra loomingut võib vaadelda kui kaht peatükki: esimene on pööratud justnagu väljast sisse ning see käsitleb noore naise saamist emaks ja keskealiseks naiseks nõukogude aja lõpuaastatel, teine aga pöörab sammhaaval seest välja ning on kommentaariks ühiskonnas toimuvatele protsessidele taasiseseisvunud Eestis. Põdra varane looming käis pisut vastuvoolu nn pronksiajal, mil skulptorid valasid erakordselt palju monumente ja portreebüste – ta ei kasutanud pronksi, vaid läks kaasa hoopis selle perioodi suurte vormimängudega, jõudes sürrealismist popkultuuri ja argielu kujutamiseni.

Juba õpingute ajal alustas Põder inimeste kujutamist nukkudena, mille valmistamisel kasutas ta traatkonstruktsiooni, kipsi, vatti ja tekstiili. 1980. aastatel lisandus tema materjalivalikusse plast – üks varasemaid selle kümnendi teoseid on „Istuma pandud nukk“ (1982). Kõrvalteemana valmis 1980. aastatel hulk kotiriidest, plastist, värvist, tõrvast, täitetekstiilist ja metallist abstraktseid kujusid, nagu „Kompositsioon võrguga“, „Kompositsioon nööridega“ ja „Kompositsioon punaste kinnastega“ (kõik 1983) ning „Väga vanad mälestused“ (1985) – neis esiletulevad teravad tipud sümboliseerivad justkui kaitsepositsiooni, et hoida intiimset ja armast ümbruskonna robustsuse eest. 1980. aastate teisel poolel hakkas Põder katsetama roosakate plastlehtedega, mida kasutati tol ajal meditsiinis. Kokkuõmmeldud plastplaatidest valmisid nii kompositsioonid naise torsodest, näiteks teosed „Ühel jalal Lasnamäelt“ (1986) ja „Pasunaga Lasnamäelt“ (1988) kui ka tema tuntuimad tööd „Astuma pandud nukk“ ja „Mehe pea lipuga“ (mõlemad 1984).

1990. aastatel viis Anu Põder nukuseeria lõpuni kujudega nagu „Rulli keeratud figuur“ (1992), „Keerus“ (1993), „Kompositsioon rippuva peaga“ (1994) ja „Hele topis“ (2001). Suurejoonelise muudatuse tõi Põdra loomingusse 1995. aastal alustatud sari „Lõige kui märk“ – Põder hakkas tegema lõikeid riietesse, kasukatesse, mantlitesse ja saabastesse, mis pärinesid kaugetest möödunud aegadest. Teosed „Lõige kui märk. Kasukad“ (1996) ja „Kirsad, 20. sajandi mehe jalaruum“ (1999) on pühendatud 20. sajandil elanud meeste elule, samal ajal kõnelevad „Ruum minu ihu jaoks“ ja „Vana valgus“ (mõlemad 1995) justkui rohkem naisest.

Uue ja meelelise pöörde Põdra loomingusse tõi seebi kasutamine: 1998. aastal valmis seebist valatud sari „Keeled“ ning järgmisel aastal „Kirsad“. Edaspidi katsetas Põder uute plastmaterjalide ja inimese siluettidega kuni 2007. aasta näituseni „Super“. Seal eksponeeritud võrgust ja fooliumist teos „Limpsajad“ (2007) sirutab oma lõbusad roosad keeled rasvaga kaetud laua, šokolaadimunadega täidetud seinaprofiilide ja magusalt lõhnavate meekärgede poole. 2000. aastatel, mil võrreldes nõukogude aja lõpu ja taasiseseisvunud Eesti esimese kümnendiga oli palju ahvatlevaid valikuid, sai inimese ja ühiskonna suhe Põdra loomingus uue perspektiivi. Lõhnatajuga mängib veel skulptuur „Kõnepult“ (2007), mille üks külg on laitmatu ning vesi klaasis ootab kõnelejat, kõnepidaja pool on aga söestunud. Teose „Kantud kaunistus“ (2008) puhul aga ülendas kunstnik iluküsimuste obsessiivsusele vastukaaluks söetükid ja plastpärlid imekauniks kaelakeeks, mis küll määrib kandjat, kuid samas köidab tähelepanu.