NB! See biograafia on valminud Camille Laurelli ja Brigit Aropi vestluste põhjal.
Camille Laurelli (1981) kombineerib oma loomingus eri meediumeid, peamiselt videot, fotograafiat, performance’it, skulptuuri ja kureerimist. Tema looming on sageli segadusseajav ning põhineb läbikukkumise, piraatluse ja sihiliku möödarääkimise ideedel, mistõttu ei ole kunstiinimesed ega ka ta oma ema päris kindlad, millega ta tegeleb. Laurelli on huvitatud kollektsioneerimisest ning tihtipeale loob ta kogutud esemete või piltide põhjal sarju. Tema loomingus on oluline teha koostööd teiste kunstnike ja omaalgatuslike kunstiruumidega.
Õpingud ja varane looming
„Ma õppisin kunsti ja pärast kooli lõpetamist sai minust fotograaf. Tegin installatsioone, pildistasin need üles ning sageli jõudis näitustele just installatsioonide dokumentatsioon. Minu fotograafikarjäär lõppes vist umbes siis, kui ma oma kaamera ära kaotasin. Mind ei huvitanudki mitte niivõrd mingid konkreetsed teemad, vaid kunstipraktika ise. Nii õpingute ajal kui ka hiljem meeldisid mulle ja mõjutasid mind enim kunstnikud, kelle loomingu üks väljendusvahendeid oli huumor.
Magistriõppes töötasin välja sellise termini nagu „anakronistlik plagiaat“, hiljem aga sain teada, et teised autorid on seda ideed juba kasutanud. Tudengina nägin mitu korda, kuidas üliõpilane sai kriitika osaliseks, kuna midagi sarnast oli juba varem tehtud. „Üks teine kunstnik on juba sarnase asja teinud“ kui põhjapanev kriitika ja jutul lõpp! Vahel näed kusagil midagi, mille peale oled ise ka juba varem tulnud. Mida tahes ma teen, ilmselt on keegi teine seda juba varem teinud ja küllap teeb mõni ka pärast mind. Nii et võib öelda, et ta kopeerib mind, ta lihtsalt ise ei tea seda.
Mulle avaldas suurt mõju Dick head man Recordsi tegevus, nii et pärast kooli liitusin nendega ning asusin seal tööle produtsendina. Tegemist on väljamõeldud muusikatootjaga, mis salvestas ja andis välja amatöörmuusikat ning muu hulgas peitis ka oma CD-sid raamatukogude riiulitele. Oli lõbus kujutada ette bändi, mis võiks reaalselt luua sellist heli, nagu meie oma arvutitega tekitasime. Dick head man Records oli lisaks muusikale ettekääne teha veel midagi – kasutada kunsti sekkumisvahendina.“
Kogumisest
„Ma näen kogumises palju potentsiaali, nii et mul on palju väikseid kogusid. Ma vaatan kõike nagu skulptuuri – ma näen plasti, vormi ja esteetikat. Kõik on informatsioon, mis tuleb vaid kokku koguda. Nii et kogu võib olla kompositsioon, nagu videomängude muuseumi riiulitel näha saab. Ma arhiveerin mänguasju, raamatuid, tulemasinaid, satiiriajakirju ja ajalehti, mängurelvi, videomänge, T-särke, vinüüle, kassette, postkaarte, rinnamärke. Millalgi kogusin tuhatoose. Vahel leiab mu kunstilooming väljenduse kogude, dokumentatsioonide ja arhiveeritud materjalide kaudu. Teos „Liivakellad“ („Sabliers“) on pöördumatult kaduva aja sümbol. Meemide, piltide, interneti, videomängude ja muu kaudu mängin ma nüüdisaegse folkloori ideega, arvestades, et konkreetsel juhtmõttel võiks olla ka hoopis teine tähendus. Videomängude muuseumi loomine aitas koondada just need minu kunstipraktika tahud.“
Läbikukkunud kunstnik olemisest
„Kunstiõpingute ajal nägin, kuidas tudengid olid stressis, sest nad ei saanud residentuuridesse, neil polnud toeks galeriisid või muid institutsioone. Nad nägid, kuidas teised inimesed otsustavad selle üle, kas su kunstiteoses on potentsiaali või mitte. Umbes samal ajal hakkasin tajuma, et Prantsusmaal on kunstikriitika alati positiivne. Institutsioonid kutsuvad kriitikuid oma sündmusi kajastama, ning kui tagasiside on positiivne, võidakse nad teinekord jälle kirjutama kutsuda. Seega otsustasin leiutada tegelase, kes olen tegelikult ma ise, kasutades kunstniku portreteerimiseks performance’it ja läbikukkumist. See on seotud nii laiskuse kui ka karikatuuriideega. Olen loenguid ette valmistanud, aga sageli on mul meelest läinud, mida ma täpselt ette valmistasin või siis on mu tähelepanu hajunud … Järelikult käitun iseenda karikatuurina olukordades, kus läbikukkumise tõenäosus on suur. Tahtsin ka näha, kuidas publik reageerib, olin alati valmis ootamatusteks, mis muutus samuti näitemängu osaks. See on natuke nagu sohikoodide kasutamine ja annab kunstimaailmas immuunsuse. Nagu Ameerika tõsielusarjas „Work of Art: The Next Great Artist“, mida ma huviga vaatasin – kunstnik sai ülesande edukal sooritamisel järgmises raundis immuunsuse.“
Kollektiivsed praktikad ja omaalgatuslikud kunstiruumid
„Dick head man Records, kaasaegse kunsti keskus Oui Grenoble’is, showcase-galeriid Grenoble’is (Showcase Galerie) ja Tallinnas (ARS ja Volta Showcase), Interaktiivne videomängude muuseum LVLup! – need on mõned näited kollektiivsetest ja omaalgatuslikest kunstiruumidest, millega ma seotud olen olnud. Ma olen varem muuseumides installeerijana töötanud. Sestpeale on minu praktika tähtis osa olnud koostöö teiste kunstnikega ja oma näitusepind on alati heaks ettekäändeks kohtuda kunstnikega, kelle looming meeldib. Koostöö kunstnikega ja omaalgatuslike näitusepindade pidamine oli põnev ning enamasti ei tähendanud see seinte ehitamist. Tavatutest materjalidest installatsioonide loomine tundus mulle huvitav. Võimalus omaalgatuslikus kunstiruumis töötada tegi selle lihtsamaks. Mul polnud märkimisväärset CV-d, ma ei käinud avamistel ega üritanud end müüa – seega võimaldas institutsiooni loomine mul oma mängureeglid kehtestada. Kõik kunstnikud, kellega ma töötan, kasutavad loomingus ühel või teisel viisil huumorit, nii et see kõik oli omamoodi tõsine nali. Võib isegi öelda, et mõnes mõttes olen ma ikka ja alati installeerijaks jäänud.“
Camille Laurelli on Tallinnas elav ja töötav Prantsuse kunstnik. Ta on lõpetanud Grenoble’i kõrgema kunstikooli (MA 2005) ja Annecy kõrgema kunstikooli (PhD 2015). Ta on kureerinud näitusi Eestis, Rootsis, Prantsusmaal ja Tšehhis. Laurelli on videomängude muuseumi LVLup! üks asutajaid ja kunstiline juht. Ta on ka Eesti Kunstiakadeemia külalislektor. Tema teoseid on erakogudes.
