Darja Popolitova (1989) kasutab oma töödes ehteid, digitaalseid tehnikaid ja videomeediumi. Nende kombineerimise tulemusena tõstatab ta küsimuse, kuidas teha kognitiivse informatsiooni ülekannet virtuaalselt taktiilsele nii, et sellest ajenduksid sotsiaalsed ja kultuurilised muutused. Kunstnik kasutab ehete loomisel uuenduslikke ning jätkusuutlikke tehnoloogiaid ja materjale.
Popolitova üks esimesi isikunäitusi „Eros Loading“ (2017, HOP galerii) tõi esile digitaalse intiimsuse temaatika, millest lähtudes on inimese käitumine virtuaalsel platvormil tingitud eneseimetlusest. Näitusel rakendas Popolitova ehete loomiseks 3D-võtteid selliste materjalidega nagu räni monokristallid ja räniplaadid, mida kasutatakse elektroonikaseadmetes.
Näitusel „iTouch Store“ (2019, A-galerii Seif) käsitles Popolitova puudutust digikultuuri kontektis, mille puhul ekraanidele on suunatud liigselt tähelepanu, näidates, kuidas ehte representatsiooniga anda edasi selle taktiilseid omadusi. Eksponeeritavad ehted ja objektid on mõeldud digitaalse ajastu võimalike probleemide lahendamiseks. Teoste nimed räägivad enda eest: „Hot Not Only Online Phone Case“, „Silicon Nail for Touching Screen“, „Digital Detox Brush“.
Popolitova näitustel eksponeeritud videotes rakendab ta iseennast ning omatehtud ehteid. Projektiruumis Vent Space toimunud isikunäitusel „Maagiline leviala“ (2020) kehastus ta nõid Serafitaks, fiktiivseks tegelaseks, kes oli inspireeritud ekraanivahendusel toimetavatest maagidest. Kolmest videoteosest, installatsioonist ning interaktiivsest seansist kunstnikuga koosneva näituse eesmärgiks oli mängida läbi Eesti ühiskonna probleemide tervendamisrituaale.
Grupinäitusel „Kohanemine kahanemisega“ (2021, Eesti Kaevandusmuuseum) eksponeeris Popolitova totaalset installatsiooni „ЭСТИМА КОДУМА“ (2021), mis puudutab keeleliste pingete ja suhtluse teemat Eestis. Kõrvuti luuletusega on selles tikitud kleit, põlevkivikamakas, orhidee, grafiti – neist moodustub taust nõid Serafita salapärasele rituaalile, kus ta ennustab, kuidas Ida-Virumaa tulevikus kõlama hakkab. Kunstnik kutsub mõtisklema keele performatiivsuse üle ning uurima eestikeelsete tõlkimatute keelendite vahepealset ja hägusat ala, kus kerkib esile just keelele omane võimekus sotsiaalsetele ja kultuurilistele muutustele loovalt reageerida.
Isikunäitusel „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“ (2021, Hobusepea galerii) jätkab Popolitova Serafita tegelaskuju arendamist – taas aitab too kunstnikul ehte tavapäraseid funktsioone laiendada. Näitusel olevad õppevideod ning ehted-tööriistad on loodud nii, et need rahuldaksid inimeste konkreetseid vajadusi, milleks võib-olla näiteks soov saada enesekindlamaks, tuua ellu kaotatud lähedust või tulla toime agressiooniga. Nagu kunstnikule iseloomulik, realiseerib ta oma ideid maksimaalselt – võrdlemisi väikesesse galeriisse on mahutatud viis videoteost, ehted, installatsioonid ning ruum iganädalasteks seanssideks kunstniku/Serafitaga.
Darja Popolitova on õppinud ehte- ja sepakunsti Eesti Kunstiakadeemias (MA cum laude, 2015) ja klaasikunsti (BA, 2012). Ta on osalenud näitustel Arnhemi muuseumis Hollandis (2020), kunsti- ja disainimuuseumis New Yorgis (2019), galeriis Kunstnerforbundet Oslos (2018). Popolitovat esindavad galeriid Marzee Nijmegenis, Beyond Antwerpenis, Door Mariaheides. Tema teosed asuvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, Arnhemi muuseumis ning erakogudes. Tema loomingut on tunnustatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga (2020), 2018. aastal Kultuuriministeeriumi ja Adamson-Ericu stipendiumitega. Samuti pälvis ta 2015. aastal SA Noor Ehe stipendiumi. Darja Popolitova on üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2023–2025.
