Eleonore de Montesquiou

Eleonore de Montesquiou (1970) on eesti-prantsuse päritolu kunstnik, kelle filmid keskenduvad elulugude ja ametliku ajaloo suhtele ning isiklikule ja rahvuslikule identiteedile. Tema töid iseloomustab dokumentaalne lähenemine, mis võtab filmi, joonistuse ja teksti kuju. Montesquiou on tundliku sotsiaalne närviga looja, kes oma loomingus kasutab empiirilisi uurimismeetodeid intervjuude, vaatluste ja arhiivimaterjalide näol.

Üks Montesquiou esimesi näitusi „Minu maja on minu maa“ (Tallinna Kunstihoone galerii, 2002) tegeles koduteemaliste lugude jutustamisega. Ta intervjueeris eri vanuses tallinlasi, paludes neil emakeeles rääkida oma keele ajaloost ja tänapäevast, ning esitles neid lugusid video ja bukletina.

Kaheköitelisest raamatust ja filmidest koosnev projekt „Aatomilinnad“ (2005) jäädvustas „nähtamatut“ Eestit: unustatud linnu Sillamäed ja Paldiskit, millel nõukogude perioodil oli strateegiline sõjalis-majanduslik roll. Montesquiou on dokumenteerinud punapühade tähistamist 21. sajandil – võrreldes esemetele ja arhiivifotodele toetunud varasemate käsitlustega mõjub niisugune lähenemine värskendavalt. Ta näitab külma sõja aegseid privilegeeritud tuumalinnu uues valguses, tuues välja varem riiklikult salastatud informatsiooni nende linnade elanike hirmudest ja ühiskonnas valitsevatest tabudest. Montesquiou käsitleb poliitiliselt valusat rahvuslikku aspekti, ilma et teda saaks süüdistada ühes või teises ideoloogias. Siinkohal võib näiteks tuua kaks 1. septembril koolis jäädvustatud videot 1. klassi minejatest eesti ja vene koolis: ühes valitseb vaoshoitud ja kammitsetud, teises aga temperamentne ja avatud hoiak koos vägagi värvika visuaalkultuuriga.

Montesquiou loomingus mängib tähtsat osa piirilinn Narva, millest ta on teinud mitu videoteost. Näiteks arhiivimaterjalidele toetuv „Vabrik“ (2009, Eesti Kunstimuuseum) toob esile Kreenholmi kui omaette nähtuse eri aspektid – selle kunagise totaalsuse ja paratamatu hääbumise. Koostöös Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastega loodud kolmekeelne ajaleht Narva Gazette (2018) annab ülevaate linna ajaloolisest kujunemisest, sisaldab päevikuvormis vaatlusandmeid ja illustratsioone tänapäeva Narvast: selle tänavatest ja inimestest ning lõike intervjuudest, mis on varem välja antud Montesquiou raamatus „Na Grane / Narva – Ivangorod“ (2009). Piirilinna sümptomaatilist elukorraldust puudutab kunstnik ka videoteoses „Reisijad“ (2007), mis jutustab pendelrändajatest Frankfurt an der Oderi ja Słubice’i vahel. Lühifilmi „Cerbère naised“ (2014) keskmes on Prantsusmaa ja Hispaania piirilinn ning seal toimunud esimene naiste streik. Kahe riigi erimõõtmelistest raudteerööbastest tulenevalt polnud võimalik ühe rongiga üle piiri sõita, mistõttu pidid transbordeur’idena töötavad naised kaupu ühest rongist teise tassima. Naiste lugudest on ka Montesquiou teised videod, näiteks „Naine“ (2009, Eesti Kunstimuuseum) jälgib Ida-Virumaalt pärit 51-aastase vene naise mõttekäänakuid: kuuleme arutlusi tema raskest käekäigust ning uue Eesti riigi ja selle elanike korraldamata suhetest. Pealtnäha lihtsa tegelase eluloole asetuvad kandvad ideoloogiad ja nende mõju tema elukorraldusele. Samalaadne on ka video „Olga & Olga“ (2017), mis kujutab nimekaimudest sõbrannasid rääkimas oma probleemidest, meestest ja poliitikast.

Viimastel aastatel on Montesquiou tutvunud mitme Eestis asüüli taotleva põgenikuga. Näiteks dokumentaalfilmis „Tuli” (2017) näeme Vao varjupaigas kinnipeetavaid. Silven, Solo ja Sacko on konfliktidest räsitud Lääne-Aafrika mehed, kes otsivad stabiilsemat elukeskkonda. Montesquiou kaamerasilma kaudu näeme aastatepikkust juriidilist limbot, millesse asüülitaotlejad pahatihti satuvad. Tegemist on haruldase sissevaatega nüüdseks Raele asunud kinnipeetavate ellu. Tema filmid toovad välja Eesti seadusandluse pimekohad, mis on tekitanud selliseid migrante, kel pole dokumente, vähimaidki õigusi ega mingit võimalust Eestis viibimist legaliseerida. Plakatitest, postkaartidest ja filmidest koosnev „Lootus ei ole kodu“ (2019) avab lood põgenike teekonnast Eestisse, nende elust siinses kinnipidamiskeskuses ning sealt pääsemisest. Montesquiou emotsionaalsed teosed on seni parimal viisil dokumenteerinud Eestis varjupaika otsivate inimeste üleelamisi.

Montesquiou aktivism ulatub ka kunstimaailmast välja. 2010. aasta paiku asutas ta Kopli laste toetamiseks fondi, mis abistab vanemaid lasteaia- või suvelaagritasude maksmisel. Samuti osaleb ta aktiivselt Berliinis sotsiaalprojekti Neue Nachbarschaft töös. Sealses kohvikus korraldatakse pagulastele keeletunde, aga ka muid ühistegevusi, nagu naisteringe või kaljuronimistrenne.