Erki Kasemets (1969) on installatsiooni-, maali-, performance’i- ja teatrikunstnik, kelle looming hõlmab eri tegevusvaldkondi: prügikunst, polügoonteater, isikliku elu süstemaatiline dokumenteerimine, materjalikultuur, kineetiline kunst, keskkonna- ja lavakujundused, rühmituste Vedelik ja P.E.A. tegevuses osalemine jpm. Kasemets mõtestab oma praktikat ning töömeetodit brikolaažina, luues oma teoseid sageli olmeobjektidest, mis on katkised, tarbetud või äravisatud. Paljud tema tööd kõnelevad aja ja mälu teemadel subjektiivsest vaatepunktist.
Kasemets alustas näitustel osalemist 1990. aastate alguses Eesti Kunstiakadeemias stsenograafiat õppides. Kohalikule publikule on ta tuttav eelkõige oma prügikunsti poolest. Liitrised piimapakid olid ühed esimesed objektid, mida ta koguma hakkas ja mis tema loomingus koha leidsid. Projektis „Life-file“ näeb maalingute, daatumite või tekstiga varustatud tühje piimapakke, et tähistada päevi kunstniku elus. Sel moel on prügikunsti praktika kumulatiivne, protsessipõhine ja ajas lahti rulluv, kogutud objektid on kui andmeühikud. Seega pole prügi kasutamine Kasemetsa tööde puhul mitte kapitalismikriitiline materjalikäsitlus, vaid vahend aja- ja mäluteemadega tegelemiseks. Salvestusvahendiks tema teostes on veel mitmed teisedki juhuslikud esemed: plekkpurgid (moodulsüsteem „Kompurker“), suitsupakid („Kodulehekülg“, 1997), CD- ja DVD-plaadid („Informatsioon“, 2006), nööbid jm.
Kasemets alustas juba 1980. aastatel aja kulgemise igapäevast ja süstemaatilist dokumenteerimist ning katseid kogutud mateerias korda luua. Linnagaleriis toimunud isikunäitusel „Aja taasringlus“ (1996) kasutas ta kujundite ning installatsioonide ehitamiseks plekkpurkidest koosnevat moodulsüsteemi „Kompurker“, mida saab rasterkujutiste loomiseks tarvitada, lahti võtta ja hiljem taasluua. Kogumine ja selekteerimine on Kasemetsa vahend unustamise vastu, episoodilise mälu füüsiline jäädvustamine. Kasemetsa masinliku tegevuse inimlikku perspektiivi illustreerib asjaolu, et vahel on arhiivi loomine pooleli jäänud, nagu projekti „banaalsuse kroonika“ (1996–2002) puhul.
Magistritööna kaitstud polügoonteatri idee sai alguse 1996. aastal. Polügoonteater on kõikide võimaluste ruum, mille eesmärgiks on teatri mõistet avardada. Sõna „polügoon“ on pärit sõjalisest terminoloogiast ning tähendab õppe- või kaitsevälja. Kasemetsa kontseptsioon polügoonteatrist osutab lõpuni mõtlemata mõtetele ning teatrile, mis on alati valmis katsetama. Polügoonteatri etendusi on toimunud pärispolügoonidel, kunstigaleriides, Tallinna linnatänavatel, aga ka ainult korraldajate peades („Kongress“, 1996).
2013. aastal leidis Tallinna Kunstihoones aset Kasemetsa isikunäitus „Hullud päevad“ (kuraator Johannes Saar), mille raames näidati tolleks hetkeks monumentaalset „Life-file“ projekti. „Life-file“ sai alguse 1980. aastate lõpul ning oli selleks hetkeks kuhjunud pea 30 aastat, vallutades näituse raames Kunstihoone põrandad ja seinad. Näitusel said külalised kujundada oma piimapaki ja lisada selle teiste sekka.
2018. aastal korraldas Kasemets Vabaduse galeriis näituse „Sünnipäev. 30. juuni“, mis tõi kokku kunstnikud, kellel sel kuupäeval sünnipäev on. Kasemets kontseptualiseeris seda grupinäitust sotsioloogilise projektina, mis kannustas loomeinimesi mõtlema sünnipäevade tähendusele ja tähtsusele kultuuris. Näitusel eksponeeris ta aastate jooksul valminud nööpkostüümi, millel oli selleks hetkeks 17 898 nööpi ning mis esindas kunstniku alternatiivset ajaarvamissüsteemi, mille järgi loetakse elu pikkust päevades, mitte aastates. Tegeldes taas aja- ning mäluküsimustega, keskendus ta sünnipäevale kui subjektiivsele mõõtühikule ja rituaalile, mis aitab mälus korda hoida ning orienteeruda.
7. klassis koostas Kasemets 1980. aastatel Eesti NSV kaubandusvõrgus levinud lauamängu „Matk loomariigis“. 2020. aastal Draakoni galeriis toimunud isikunäitus „Karl Marx loomariigis“ (2020) tõi taas kokku Kasemetsa ja lauamängu kunstniku Reet Ohna. Näitus oli justkui matk lapsepõlve, kus kohtusid raamatutest pärit loomafotod ja eri riikide andmed.
Erki Kasemets õppis Eesti Kunstiakadeemias stsenograafiat (BA 1993), vabasid kunste (MA 1996) ning omandas seal doktorikraadi kunsti ja disaini erialal („Väljaspool tavalist: pidu, prügi ja polügoonteater”, 2017). Ta on end täiendanud Aalto Ülikoolis ja Helsingi Kunstiakadeemias. Kasemets pälvis 2002. aastal Konrad Mäe preemia. Ta on Eesti Kunstiakadeemias muu hulgas õpetanud maali, installatsiooni ja üldkompositsiooni, aastatel 2007–2012 töötas ta Rakvere Teatri peakunstnikuna. Tema teoseid kuulub Eesti Kunstimuuseumi ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudesse.
