Flo Kasearu

Flo Kasearu (1985) on kunstnik, kes seob oma loomingus tegevuskunsti praktikaid video, maali, joonistuse, skulptuuri ja installatsiooniga, tegeldes teemadega, nagu koduvägivald, väikeettevõtjad, töötus, sugu, identiteet, vabadus, patriotism, rahvuslus ning ühiskondliku ja privaatse ruumi vastandused. Oma töödes reageerib Kasearu sotsiaalsetele ja poliitilistele protsessidele peene huumoriga. Talle on omane muuta eluloolised sündmused kunstiteosteks.

Ühes oma esimeses performance’is „Eesti skulptuur“ (2005) seisis Kasearu rahvariietesse rõivastatuna galeriis postamendi otsas, kaelas silt „Ma olen surnud“ – sel viisil signaliseeris kunstnik ohte ja hirme oma identiteedi ning koduriigi saatuse suhtes. Videos „Mulgi reisid“ (2007) tutvustab eesti rahvariietesse rõivastatud naine Berliinis Eestit. Video peategelane käitub kui isehakanud diplomaat, kes on võtnud oma kohustuseks tutvustada inimestele tänaval oma koduriiki. Mõjudes müügiagendina, äratab tema tegevus idee Eesti riigist kui turuloogika järgi käituvast firmast. Videoteoses „Eesti unistus“ (2011) arendab Kasearu patriotismi mõistet, rääkides koduigatsusest ning kodus kui pantvangis olemisest. Video peategelane on kahevaheloleku ilmekas näide: ta tahab olla siin ja mujal, kodus ja kodust ära.

2013. aastal asutas Flo Kasearu omanimelise majamuuseumi, mis on ajas arenev koha- ja teemaspetsiifiline ekspositsioon kunstniku loomingust tema kodus. Majamuuseum on kunstiteos ning kontseptuaalne projekt, mis hõlmab kogu Pebre tänava kortermaja territooriumi: ruume keldrist pööninguni ning aeda. Näiteks Gwangju biennaali raames kutsus ta kohale professionaalse aedniku, et maja tagahoovi rajada tõeline Korea aed. „Korea aed“ (2016) on muuseumi suurim installatsioon ja üks väheseid omataolisi aedu Euroopas. Kuna Kasearu töötab enamasti kodus, kõnelevad tema teosed elulistel teemadel, näiteks on ta muuseumi loonud mitmesuguseid kohaspetsiifilisi töid, mis käsitlevad majaomanikuks olemist ja sellega kaasnevaid probleeme – „Majaomaniku halvad unenäod“, „Ars Longa Vita Brevis“ (mõlemad 2013) jpt.

Kasearu loomingus on koht mängulistel ruumiuuringutel. Näiteks viies oma kodus ja majamuuseumis läbi ekskursioone, nihestab ta era- ja avaliku ruumi kontekste. Samal kombel on ta toiminud ka teoses „Pidu kõrvalmajas“ (2014) ning osalus-performance’il „Ainult liikmetele“ (2017) Performa biennaalil. Märgiline ruumiliste küsimustega tegelev töö Kasearu loomingus on 2019. aastal näituse „Oma tuba. Feminismi küsimused arhitektuurile“ (kuraator Ingrid Ruudi, Eesti Arhitektuurimuuseum) jaoks loodud teos „Ruumilised suhted“. Töö näol oli tegemist mitme ukse ning lamineeritud põranda ja seintega läbikäidava toaga, mis pandi kuulutusena üles ka üüriturule: „Üürida ruum naisele. Läbikäidav, viie uksega, 25,5m², Rotermanni kvartalis.“ Teos ületas näituse piirid, levis kuulutusena kiiresti ka sotsiaalmeediasse ning tõstatas feministlikust vaatepunktist küsimusi selle kohta, kellel ja mis tingimustel on õigus oma ruumile.

Kasearu oskab ühiskonnas toimuvale kiiresti ja tabavate visuaalsete kujundite kaudu reageerida. Videoinstallatsioonis „Ülestõus“ (2015) lavastas ta katusetööde parandamisest maagilise stsenaariumi – musta riietunud tegelased voldivad katuseplekist lennukeid. Drooniga filmitud video viitas Venemaa ja Lääne vahelistele rahvusvahelistele suhetele ning nendest pingetest mõjutatud õhkkonnale Eestis. 2020. aastal võttis kunstnik vastu loomingulise väljakutse ajal, mil kultuurivaldkond veel koroonakriisi esimese laine šokis oli. Paari kuuga realiseeritud näitus „Eriolukord“ (kuraator Kati Ilves) Kumu kunstimuuseumis keskendus muuseumile kui ökosüsteemile, mille muutunud töökorraldus mõjutab kõiki osalisi, kaasa arvatud saaliteenindajaid. Videoinstallatsioon portreteeris Kumu näitusevalvureid teises keskkonnas, kujutades neid tavapärasest päevarutiinist eemal. Näitus tõi eriolukorra valguses välja aktuaalsed teemad: töö ja selle puudumisest tekkinud vaba aeg, siseruumi ja looduse vastandus, isolatsioon, eraldatus, jälgimine jpm.

Kasearu on mitmel korral tegelnud majanduslike raskuste ja sotsiaalse ebavõrdsuse teemaga, käsitledes seejuures levivat poliitilist retoorikat. Majanduskriisi tipul korraldatud projekti „Kunstijärjekord“ (koos Andra Aaloe, Aet Adra ja Grete Soosaluga) võib vaadata performance’ina, sotsiaalse eksperimendina ja inimskulptuurina. 2010. aasta 5. aprillil kogunes Tallinna Kunstihoone ukse taha pikk järjekord inimesi, kes saabusid lubaduse peale, et esimesele sajale inimesele antakse 100 krooni. Näitusemaja ukse taga vormuv pikk järjekord oli tavatu vaatepilt, milles on nähtud poliitilist kriitikat Savisaare-aegsele populismile. 2020. aastal Tartu Kunstimuuseumis toimunud näitusele „Ohustatud liigid“ tõi Kasearu muu hulgas oma ema suletud kaupluse inventari, millele oli töökultuuri muutustele viidates antud uus otstarve: nii sai näiteks vorstiletist purskkaev („Ümberõpe“, 2020) ning euronõuetele vastav sanitaarnurk kehastas võõrkehalikku rekvisiiti („Tõlkes juurde tuldud“). Näitus kõneles installatsioonide, videote ja joonistuste kaudu väikeettevõtjate proovilepanekust ning raskustest, mida pikaajalise ettevõtmise sulgemine endaga kaasa toob.

Kunstniku ema Margo Orupõld on andnud ainest ka lähisuhtevägivalla teema käsitlemisele, kui ta avas Pärnu Naiste Tugikeskuse. Seal läbi viidud loominguliste tegevuste kaudu on Kasearu kokku puutunud vägivalla all kannatavate naistega. 2016. aastal Artishoki biennaalil toimunud performance „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“ kaasas mitut naist, kes lugesid kunstniku palvel ette oma kohtutoimikuid. Performance’i põhjal valminud mustvalge video koosneb kantseliitlikus keeles koostatud tekstist, mis toob välja ametlike dokumentide ja isiklike traumaatiliste kogemuste vahelise lõhe. 2021. aastal toimus Tallinna Kunstihoones Kasearu isikunäitus „Elust välja lõigatud“ (kuraator Cathrin Mayer), mis võttis kokku pikaajalise töö lähisuhtevägivalla teemal. Näitus käsitles koduvägivalla all kannatavate naiste argielu ja soovi iseseisvuda, varjupaika või tugigruppi jõudmisega algavat üleminekuetappi ning elu pärast vägivaldsest suhtest lahkumist. Kasearul on koostöös kirjanik Jan Kausiga samal teemal ilmunud ka raamat „Vangerdused“ (2020).