Hanna Samosoni (1987) looming ulatub fotograafiast ja videost installatsioonide ning tegevuskunsti rännakuteni. Enne kaasaegse kunstini jõudmist töötas Samoson muusikavideote režissöörina. Tema töödes põimub terav ajatunnetus absurdihuumoriga. Samoson käsitleb leina, identiteeti ja keskkondi viisil, mis avab laiema sotsiaalse reaalsuse intiimsest vaatenurgast.
Varem rohkem filmimaastikul tegutsenud Samosoni varasematest näitusetöödest võib esile tõsta installatsiooni „Nimetamata” (2017/2019). See pärineb sarjast „Ema, sa ei pea selle pärast muretsema” ja kujutab üleelusuurust ohtlikku metallist liumäge. Esmakordselt eksponeeriti teost 2017. aastal ARSi projektiruumis. 2019. aastal paigutati see osadeks lõigatuna Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) hoone korruste vahele. Vaatamata vormimuutusele säilitas installatsioon oma algse kontseptuaalse jõu, peegeldades ühiskonna enesehävituslikku olukorda, kus inimese loodud maailm pöördub tema enda vastu. Installatsioon sündis kunstniku soovist selgitada oma vanematele enda teismeea irratsionaalseid valikuid – olukordi, kus risk tundub põhjendatud isegi siis, kui see võib viia ebaõnnestumiseni.
2020. aasta sügisel võttis Hanna Samoson ette kestvus-performance’i, mille käigus ta läbis kahel korral ligi 220 kilomeetri pikkuse matka mööda Rail Balticu kavandatavat raudteetrassi Iklast Tallinna. Esimese rännaku tegi kunstnik vahetult pärast oma vanaema surma ning see kujunes isiklikuks leinaretkeks – see andis võimaluse jääda liikudes üksinda oma kurbuse ja mälestustega, ilma põgenemisvõimaluseta. Rännaku jooksul tajus kunstnik, kuidas looduse rahu ja tasakaal andsid vastuse tema sisemistele tõlgendustele ja oletustele vanaema elu kohta.
Teisel korral tegi kunstnik oma retkest otseülekande, mille salvestist on kasutatud ka dokumentaalfilmis „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ (2023, režissöör Marianne Kõrver). Rännakul suhtles Samoson inimestega, kelle elu rajatav raudtee otseselt puudutab. Teekonnal põimusid fantaasia ja reaalsus, kujunedes kohtumispaigaks tundmatuga – nii ehitatava hiigelraudtee kui ka esile kerkivate isiklike lugude kaudu.
Hanna Samosoni videoteostes korduvad motiivid, milles fantaasia ja tegelikkus põimuvad ning kehalisus muutub sisemise seisundi peegelduseks. Videoteoses „Pikamaajooksu mütoloogia“ (2021) asendub traditsiooniline meditatsioon transiseisundit esile kutsuva jooksuga. Jooks muutub tantsuks, mille vältel ilmuvad düsmorfsed koletised ja fantastilised olendid, peegeldades kunstniku sisemist rännakut ja püüdlust säilitada kontroll stagneeruvas maailmas. Automatistlik joonistamine ja alateadvuslik kujundiloome kordub ka biograafilise alatooniga videos „Ajakaotaja” (2022), mis keskendub loomeelu paradoksidele. Esile kerkivad võitlus ajaga, loomingulise vabaduse otsingud ning teadvustamine, et aega ei eksisteerigi. Videos kujutatud olendid on võimatute ideede kandjad – kunstniku sisemiste pingete ja mängulise eneseanalüüsi visuaalsed metafoorid.
Fantaasia kaudu loodud tegelikkuse nihestamine jätkub ka videoteoses „2222”, mis kujutab endast 9 minuti ja 50 sekundi pikkust poeetilist rännakut. Selle lätteks on unenägu paigast, kus inimese mina sulandub olemisega üheks. Samoson rändab läbi talvise Eesti, otsides unenäos nähtud tundmatut saart Eesti 2222 meresaare seast. Tulemuseks on poeetiline ja meditatiivne teos, kus maastikud ja liikumine peegeldavad sisekõnet ja piiriületuse vajadust – nii füüsilises kui ka vaimses mõttes.
Viimastel aastatel on Samosoni hakanud huvitama kividega töötamine. Kunstnik leiab, et tahumata kivis on olemas kõik, aga samas ei ole selles veel mitte midagi – kivis peitub potentsiaal millekski saada juba enne, kui see on selleks millekski saanud.
2023. aasta lõpus avati Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis Samosoni esimene isikunäitus „Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi”, mis sündis eluperioodil, mil kunstnik tundis, et võib-olla polegi peale tema enda maailmas kedagi teist. Paviljoni täitnud videotest, installatsioonidest ja kiviskulptuuridest koosnev rännak haaras nii füüsilise ruumi kui ka vaataja siseilma – kunstnik kujundas näitusekeskkonna ümber intiimseks, kaotust ja muutuseid käsitlevaks ruumiks. Hanna Samosonile ei tähenda loomine plaani elluviimist, vaid valmisolekut sellest lahti lasta, et saaks ilmneda midagi suuremat. Lahtilaskmine ei ole kaotus, vaid võimalus liikuda füüsiliselt tasandilt sügavamale, kus kerkib esile inimese intuitiivne taju.
2025. aastal osales Samoson 9. Artishoki biennaalil Siesta teosega „Kuidas leida üles lõvi, kes on Sind alla neelanud?“, millest sai omamoodi psühhogeograafiline eneseotsing. Teos koosnes 144 joonistusest ja ruumilisest võrgustikust, mis oli loodud kanepinöörist ja lõngast. Fragmenteeritud joonistuste seeria moodustas vaimse kaardi, mille kaudu kunstnik väljendas iseennast: oma tundeid, sisepingeid, igatsusi ja lootusi. Võrgustik, mis jooksis üle ruumi ja ühendas joonistusi ühtseks süsteemiks, meenutas ühtaegu närvivõrgustikku, ämblikuvõrku ja lapsepõlve mängumaailmu. Samosoni loomingule omaselt põimusid teoses isiklikud ja universaalsed teemad: ekslemine, mittemõistmine, aga ka leppimine ja võimalus uuteks algusteks.
Hanna Samoson on õppinud audiovisuaalset meediat Balti Filmi- ja Meediakoolis ning fotokunsti Eesti Kunstiakadeemias (fotograafia, BA) ja Praha FAMU filmi- ja televisioonikoolis (fotograafia, MA). 2024. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia.