Hedi Jaansoo, Flowerworks. 2015. Videoprojektsioon, postkaardid. Digitaalne video, loop. 14 × 10 cm; digitrükk. Eksponeeritud grupinäitusel „a“, kuraator Kaisa Eiche, Draakoni galerii, Tallinn. Foto kunstniku loal

Hedi Jaansoo (1989) väljendab oma loomingus naiseks olemise, naishääle ja naisidentiteedi subjektiivset ja kultuurilist kogemust, kombineerides fotosid mittefunktsionaalsete ehete ja leidesemetega. Oma teostes ühendab ta fotograafia ja installatiivseid elemente, luues ruumilisi ja visuaalseid keskkondi. Jaansood huvitavad üleminekuseisundid, vaevumärgatavad muutused ning inimkogemuse aspektid, mis jäävad tavaliselt tähelepanuta.

Kunstniku visuaalset keelt iseloomustavad minimalistlik vormistus, fragmentaarsus ja lõpetamatus, kus läbivaks nn lüüriliseks tegelaseks on lilled ja taimed. Juba tema varastes töödes esinev lillemotiiv on aja jooksul arenenud iseseisvaks visuaalseks koodiks. Lilled on tema loomingus ka mälu kandjad – need on sümbolid, mitteverbaalsed suhtlusvahendid ning üks naiskogemuse ja raskesti sõnastatavate kogemuste väljendamise viise.

Hedi Jaansoo kui fotograafi töös on oluline kujutise loomise ja vahendamise protsess: fokuseerimine ja fookusest välja jätmine, pildistamine, printimine ja taaspildistamine ning pooltoonide ja poolläbipaistvuse kasutamine. Materjalide praod, rebendid, servad ja värvidevahelised üleminekud aitavad tal neid teemasid edasi anda.

Tema üks varaseim teos oli „Flowerworks“, mida esitleti 2015. aastal Draakoni galerii grupinäitusel „a“. Projekt põhines kunstniku vanavanemate lillefotode arhiivil, mis oli loodud aastatel 2005-2006. Videoinstallatsiooni, postkaartide ja fotograafia toel tõi Jaansoo esile argise ilu ning ambivalentsuse iluiha ja iluhäbi vahel.

Ajendatud huvist väikeste objektide, detailide ja haprustunde vastu, käsitles ta oma magistriõppe lõpuprojektis „Argused, nõrkused, ilud, sõlmed ja peaaegu mittemidagi“ (2018) inimeseks olemise sügavat haavatavust ja olemuse kergust. Sellesama temaatikaga jätkas ta ka isikunäitusel „Kõik on korraga mälestus ja väiksed kuldsed asjad põrandal“ (Draakoni galerii, 2019). Väikestest objektidest, mineraalkividest, ehetest, lilledest ja argimaterjalidest koosnev ruumiinstallatsioon väljendas nõrkust ning käsitles selle normaliseerimise küsimusi.

Alates näitusest „Lilleherned ja lõvilõuad ja meeles mind pea“ (Hobusepea galerii, 2021) kujunes lillemotiiv kunstniku loomingu keskseks kujundiks. Samal ajal muutus oluliseks vaikelu teema, mille kaudu ta käsitleb vaikimist, nähtavust ja mittenähtavust. Projektides „Kimbutab“ (koos Marje Üksinega, kuraator Kaisa Maasik-Koplimets, Rüki galerii, 2022), „Kui vaiksed nad olla võiksid“ (ARS Showroom, 2025) ning „Ta pani liblika uksele ja ütles, et nüüd on kevad“ (koos Juliana Lindenhoferiga, Draakoni galerii, 2025) kasutas kunstnik lillemotiivi mälu, naiskogemuse, hoolimise ning haavatavuse tingimustes tekkivate uute sidemete ja vastastikuse toetuse võimalikkuse uurimiseks. Neis projektides vaatleb ta seda, kellel on õigus rääkida ja kelle hääl jääb tähelepanuta.

Hedi Jaansoo on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala (BA, 2014) ning kaasaegse kunsti eriala (MA, 2018). Aastatel 2012–2013 õppis ta Norras Bergeni Kunsti- ja Disainiakadeemias. 2018. aastal pälvis Hedi Jaansoo Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemia ning „The Others“ kunstimessi residentuuripreemia Torinos. 2023. aastal osales ta WIELS-i residentuuriprogrammis Brüsselis. Alates 2024. aastast on ta töötanud Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) projektijuhina ning on üks FOKU galerii eestvedajatest. Aastatel 2026–2028 on Hadi Jaansoo üks riikliku kunstnikupalga saajaid.

Lisaks

Valitud projekte

Toeta meid