Holger Loodus (1970) on kunstnik, kes töötab peamiselt maali ja installatsiooni vallas. Tema loomingu üks läbivaid meetodeid on igapäevaste kogemuste müstifitseerimine. Kui tema varasemaid töid võib iseloomustada maagilise realismi kaudu, siis hilisemate teoste tarvis tunduvad sobivat ulme või alternatiivse ajaloo kategooriad.

Enne kunsti juurde jõudmist on Loodus töötanud animaatorina multifilmistuudios, koomiksite tõlkijana ning üle kümne aasta loonud aktiivselt muusikat. Oma maaliõpingud lõpetas ta sarjaga „2150. Portreed“ (2012), mille teemaks oli spetsialistide ja ennustajate tulevikuvisioonide transformeerimine 2150. aasta Eesti ühiskonna tasandile. Sellele järgnev isikunäitus „Dolly“ (2013) kõneles nukulikust automaatsest tegutsejast ja inimese sisemisest tardumisest kui võõrandumise vormist. Kunstnik esitas küsimuse, kas tardumise vaimne seisund on teatud mõttes organismi kaitserefleks, mis on kunstlikult esile toodud meditatsioon stressi üleelamiseks.

Teoses „Walking the Dog“ (2015) on jalgadeta koera kujutav maal ühendatud juhtmetega, mis jälgivad sealt tulevaid impulsse. Kunstnik kirjeldab seda kujundit kui lapsepõlvega seonduvat metafoori kehtestuvale enesekontrollile: „Olen koeraga ühendatud rihma abil. Koer jookseb ees, mina sörgin järele. Maailm jookseb ees, mina sörgin järele. […] Aga igatahes – kui koera lahti lasen, tuleb kohe mingi jama. Alati on parem hoida koer kontrolli all.“

Näitus „Urlaub“ (2016) keskendus puhkusele ja reisimisele. Loodus arutles, miks võtavad inimesed puhkusel olles ette väsitavaid ning sageli ohtlikke retki kõrgustesse: vaatetorni, kirikukatusele, mäetippu või kanjoniservale. Selle näitlikustamiseks püstitas ta suureformaadiliste maalide ette vasktorudest „vaatetorni“.

Teos „Teekond maailma lõppu“ (2017) loob pildi inimese vastupandamatust soovist suunduda põhjapoolusele, viidates ühtlasi tuntud kunstnikele ja maadeavastajatele. Muuseumliku esitamisviisiga mängiv teos koosneb mitmest elemendist: Joseph Beuysist inspireeritud kolmekohaline jalgratas ellujäämiskomplektiga, stereoskoobid erinevate lavastatud stseenidega, algeline kinoaparaat filmiga pagulaspere teekonnast põhjapoolusele.

Installatsioon „Takistuse dünaamika“ (2018) vaatleb pagulasteekondade ja Étienne-Jules Marey katse sarnasusi. Prantsuse filmipioneeri eksperimendis olid sirgelt suunatud suitsujugade ette asetatud erikujulised takistused. Loodus võrdleb põgenikuvoogu takistuse tekitatud õhupöörisega – ühtpidi on mõlemad etteaimatavad ja ennustatavad, kuid samas sünnitab loksuv süsteem lugematul arvul vigu ning ootamatuid olukordi.

Holger Loodus on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise eriala (BA, 2008) ning õppinud maali vabade kunstide osakonnas (MA, 2012). 2011. aastal täiendas ta end Karlsruhe kunsti- ja disainiülikooli meediakunsti osakonnas. 2012. aastal pälvis Loodus noore kunstniku preemia. 2018. aastal autasustati teda Köler Prize’i publikupreemia ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo