Jass Kaselaan (1981) on kunstnik, kes seob oma loomingus skulptuuri heli ja teiste meediumidega, luues sel viisil võimsaid ruumilisi installatsioone. Tema tööd kannavad endas eksistentsialistlikku vaimsust, esitades küsimusi nii religiooni ja teaduse ning tehnilise progressi vahekorra kui ka loomade ja inimeste vaheliste suhete kohta. Kunstnik vaatleb elu selle kõiksuses, piiritlemata seda üksnes maise eksistentsiga. Elu, surm, taassünd, hingede rändamine, usk, mälu, perekond – need on tema loomingu pidepunktid, mitte füüsiliselt tajutavad piirid.
Kaselaane ühel esimesel teispoolsust käsitleval isikunäitusel „Tulge tagasi inimese lapsed“ (2010) eksponeeritud samanimeline teos kujutab sümboolset kalmistut: ristide vahel saab ringi liikuda, ruumiinstallatsiooni keskel asuvatest ruuporitest kõlab Chopini leinamarss. Lisaks kalmistukeskkonnale võib selle töö puhul leida seoseid Vabaduse risti ning samuti meid ümbritsevaga laiemas mõttes. Isikunäitusel „Hingede rändamine“ (2011) eksponeeritud triptühhon kujutab hingede teekonda teispoolsusesse. Ehkki teose kompositsioon viitab sakraalsusele, lähtub kogu väljapanek tehnokraatlikust positsioonist – hingede rännet tähistab mehaaniline müra ning teispoolsus särab kui hiiglaslik prožektor. Eelneva, nn valge perioodi lõpetab isikunäitus „Valgus on meie jõud“ (2011) – Kaselaan eksponeerib mustaks võõbatud miine meenutavat igiliikurit. Nn musta perioodi jätkab näitus „Aed” (2012). Installatsioon kujutab endast prožektoritest palavaks köetud ruumi, mille keskel asub mustadest laudadest klopsitud kodakirik.
Mitut Kaselaane isikunäitust iseloomustab intensiivne ruumikogemus – vaataja ja teose vaheline distants on viidud miinimumini. Kunstnik on näitusesaali laiendanud seintel olevate kujutiste toel: näitusel „Objektid väljal“ (2013) eksponeerib kunstnik lumiste väljade fotosid, näitusel „Aed“ eelajalooliste loomade skeletipilte. Betoonist valatud üleelusuuruste nukkude portreesid installatsioonis „Nukkude väljak“ (2014) ääristasid fotod paneelmajade aknaridadest.
Kaselaan on teinud ka koostööd skulptor Edith Karlsoniga. Ühisnäitusel „Hudnoi“ välja pandud skulptuurigrupiga „Lelud“ (2017) arendab Kaselaan edasi mänguasjateemat, luues mälestusmärgid lapsepõlvele – üürikesele hetkele aegruumis. Veidi lömmis ja räsitud välimusega mänguasjad on küll nüüdseks oma kunagise tähtsuse minetanud, ent ometi kannavad nad endas lapsepõlve helgeid mälestusi.
Jass Kaselaan lõpetas 2006. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli ning kaitses 2008. aastal Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi skulptuuri ja installatsiooni erialal. Teda on autasustatud Anton Starkopfi stipendiumiga (2011), Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (2014) ja Köler Prize’i peapreemiaga (2014).