Jevgeni Zolotko (1983) on kunstnik, kelle loomingu keskmes on verbaalse ja ainelise materjali vahekord. Oma ruumispetsiifiliste installatsioonidega toob ta esile inimloomuse universaalsed jooned, milleks on kultuuri ja religiooni kaudu põlvest põlve edasi kantud tunnetus ja mahasurutud alateadvus. Zolotko kaevub oma loomingus meie ühise teadvuse eelsesse minevikku.
Üks esimesi Zolotko suuri installatsioone „Üks päev riigiarhivaari elust“ (2011) esitab igavikulist hetke. Tselluloosist pressitud raamatukujulised objektid riiulitel loovad ajalise skaala, millesse arhivaar on jätnud sissekanded. Selle staatilise stseeni taustal kõlavad raadiost Bachi heliregistri kõikehaaravad kompositsioonid.
Kuuevaatelise näituse „Asjad“ (2012) käigus avas Zolotko Tartu Kunstimaja pööningu külastajatele, pakkudes neile kolme kuu vältel eri stseene ajas seisma jäänud keskkonnast. Zolotko on ise öelnud, et ta käsitles seal leiduvad asju ja materjale ilma eesmärgita, säilitades nende sattumusliku, neutraalse tähenduse. Ainus, mille kunstnik sinna lisas, oli Helena Tulve heliteos – kõik ülejäänu oli seal juba varem.
Isikunäitus „Leigus“ (2014) põhines lapsepõlvel kui puhtuse ja avatuse eluetapil, kuid polnud samas autobiograafiline. Selle installatsiooni puhul huvitas Zolotkot leigus kui vahepealsus-, neutraalsus- ja tasakaaluseisund, kandes neid mõisteid üle helehallile tonaalsusele, millest on kunstniku mitmes teoses saanud üks tema signatuurvärve.
Zolotko on üldiselt vältinud oma teoseid selgitamast, talle ei meeldi sõnade ankurdav mõju. Ta arvab, et maailma valitseva ülevoolava teksti mass on märk apokalüpsise algusest. Kohaspetsiifiline installatsioon „On aeg laed maha võtta“ (2015), mille puhul näitusesaali seinad on kaetud halli massiga, koosneb jahvatatud raamatutest ja ajalehtedest, mida saadab madalsageduslik pulseeriv heli. Teose osa on ka paberikübemed suurendusklaaside all, mille sisaldust saab lähemalt uurida.
Installatsioon „Ohverdus“ (2018) on seni üks kõhedust tekitavamaid töid Zolotko loomingus. Helehalliks värvitud hüljatud hobuste vagunit, mida saadab ehmatavate kolksatuste helisalvestis, eksponeeriti esimest korda 1. Riia biennaalil. Tegemist on mälestusmotiiviga kunstniku lapsepõlvest, mil ta nägi metallkonteinerit sinna suletud hobustega. Hobusemotiiv kordub ka installatsioonis „Miserere“ (2018).
„Kunstnikud kogudes“ projekti raames toimunud näitus „Viivikonna passages“ (2018) toimus Sillamäe Muuseumis. Kunstnik käsitles Viivikonna asula hetkeseisu endiste ning praeguste elanike suuliste mälestuste kaudu. Sõjavangide ehitatud kaevanduslinn valmis 1955. aastal, hiilgeaegadel elas seal mitu tuhat inimest, nüüd vaevu mõnikümmend. Viivikonnas ilmutab minevik end igal sammul. Selle uhke stalinistlik arhitektuur seisab tänapäeval suuresti varemetes. Koos seal elanud asukate monoloogidega eksponeeriti vitriinides mustvalgete fotode kõrval ka üksikuid leidobjekte.
Jevgeni Zolotko lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuri eriala (BA, 2008) ning jätkas õpinguid Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri erialal (MA, 2010). Ta on oma loominguga pälvinud tunnustust ja tähelepanu: Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Köler Prize (2011), A. Starkopfi nimeline skulptuuripreemia (2012), kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2013), Tartu Kultuurikandja nominent (2016), ajakirja Akadeemia kunstiauhind (2016). Alates 2017. aastast on Zolotko õpetanud Tallinna Tehnikaülikooli maastikuarhitektuuri osakonnas ning Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri- ja installatsiooniosakonnas, kus ta on olnud ka osakonna juhataja. Tema teosed on Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes ning erakollektsioonides. Jevgeni Zolotko on üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2021–2023.
