Johanna Ulfsak

Tekstiilikunstnik ja disainer Johanna Ulfsak (1987) keskendub oma loomingus materjalide ning kudumistehnikate ajaloo uurimisele, põimides traditsioonilisi käsitöövõtteid kaasaegse kunsti ideedega. Johanna Ulfsak on loonud arvukalt tekstiiliinstallatsioone, -teoseid ning kordumatuid tarbekunstisarju.

Ulfsakile iseloomulik kangastelgedel maalimise tehnika jõudis publiku ette esmalt tema n-ö lendavate taldrikute sarjaga „Salvesta kui“ (2018). Ümmargustele vormidele paigutatud stseenid meenutavad idüllilisi kujutisi, mida trükiti Prantsusmaal 18. sajandil nn Jouy kangastele. Ent selle asemel et näidata pilte vaba aja veetmisest maal, tuletab Ulfsak vaatajale meelde, et tekstiilitööstus on tööstusharu, kus siiani kasutatakse ohtralt odavat tööjõudu.

Teose „Old Scar“ (2020) keskmes on villast, hobusejõhvist ja siidlõngast kootud kangas, millel on kujutatudnaivistlikke inimfiguure võimuvõitluses. Haiglasirmidele pingutatud maalitud kanga edasiarendusena lõi Ulfsak teose „Pehmed koopiad“ (2020), mis koosneb kahest võrkpallipostide vahele pingule tõmmatud 9 x 2 meetri suurusest käsitsi kootud ja kokkutraageldatud osast. Kootud võrgul on kujutatud veidi abstraheeritud ja kummastavaid üleelusuuruseid beebisid õhus hõljumas. Selle tööga viitab kunstnik teemadele, mis ühiskonnas emaks olemise kohta esile on kerkinud: naistele omistatud emotsioonide juhtimise vajadus, lapsed kui tabuteema, aga ka abordivastased seisukohad. Ühest küljest taas emakogemusest lähtudes, aga teisalt tarbimisühiskonda kritiseerides segas Johanna Ulfsak oma teostesarjas „Captcha if you can“ (2023) kokku internetis leiduvaid turvapilte multifilmi „Käpapatrull“ tegelastega. Kunstniku sõnul jõuab „Käpapatrull“ kui tarbimisühiskonna koondsümbol paratamatult iga lapsevanema argipäeva, sest see haarab laste tähelepanu ning kujuneb nende kasvuea möödapääsmatuks mõjutajaks.

Ruumi kasutamise seisukohast üks erandlikumaid töid on Ulfsaki loomingus kineetiline tekstiiliskulptuur „Ämbliknaine“ (2022), mis kujutab rändurit, kes ületab tekstiilitööliste tasapinnaliste kujutiste ja kolmemõõtmeliste installatsioonide lõhet. Eriline on ka installatsioon „Asjade tegemine“ (2022), milles taevased ja maised asjad – pilved, sõelad ja võrgud – on tõstetud lae alla rünkpilvena rippuma. Kudumist, kraasimist ja punumist ühendavast teosest leiab ühtaegu kaduvikule määratud Eesti pärandkultuuri: vahtrakisu, punutud kitsenaha, käsitsi kedratud lõnga ja lambavilla.

Ulfsaki teostes on oluline märgata ja hinnata võimalust jõuda käsitöö kaudu sügavamate tunnetuslike teadmisteni. Sellisest mõtteviisist lähtudes pole Johanna Ulfsak piirdunud pelgalt linase kanga kasutamisega. 2024. aastal Draakoni galeriis välja pandud isikunäitust „Juhtlõngad“ ette valmistades tegi ta läbi kõik kanga valmistamise etapid: linataime kasvatamisest, kitkumisest ja töötlemisest kuni kanga kudumiseni. Kunstnik, kes võtab vaevaks toormaterjali sedavõrd põhjalikult uurida ja seda sügavuti mõista, ei piirdu üksnes käsitööga. Samal näitusel eksponeeritud teosega „Kompositsioon“ (2024) jõudis Ulfsak tekstiili mõtestamiseni kunsti- ja kultuuriajaloos. Üheksast moodulist koosnev teos kujutab masstoodanguna valminud kangaid, mida kunstnik demonstreerib juveliirkudumi tehnikas.

2025. aastal tegi Ulfsak kostüümid Soomes etendunud Sinna Virtaneni lavastusele „Arakhne“. Kostüümide valmistamise kõrval õpetas ta kolmele näitlejale selgeks kangastelgedel kudumise. Arachne oli teatavasti Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud lihtsurelik, kes oli osav kuduja ja kelle jumalanna Athena vihahoos ämblikuks muutis.

Johanna Ulfsak on lavastanud veel lühifilmi „Vana klaver“ (2024), milles kujutatakse kunstnik Kris Lemsalu eksirännakuid laias maailmas. See on dokumentaalfilmiks maskeeritud sürrealistlik linateos (mockumentary), mis esitab omal moonutatud viisil kellegi eluloo, kes sarnaneb Lemsaluga, ent tegelikult seda siiski ei ole.