Johannes Säre, Nimeta suitsurõngakahur. Vaade näitusele "Spacechanges". Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, 2013.

Johannes Säre (1983) on fotograafia taustaga multidistsiplinaarne kunstnik, kelle teosed põhinevad keelemängudel, popkultuuril ja ruumitajuga manipuleerimisel. Tema installatsioone iseloomustab varjatud huumor ja nihestatud ruumikogemus.

Säre tööde fookus on pööratud vaatajale, tema installatsioonid on esmapilgul interaktiivsed, kuigi tegelikult pole vaataja nende sees aktiveeritud, vaid pigem „lõksu“ püütud. Näiteks teostes „Nimeta (Kokkukukkuv tuba)“ (2013) ja „Vaataja kõnnib kallakust alla ja üles tagasi“ (2013) on vaatajat justkui kuritarvitatud, kuna ta ei ole teadlikult allunud kunstniku strateegiale. Säre näilist jultumust näitusekülastaja suhtes tunnistab ka teos „Nimeta (Suitsurõngakahur)“ (2013), mille algimpulss oli tema enda sõnul lihtsalt „mingi pahvakaga vaatajale näkku lajatada“. Nii proovib Säre oma loomingus lahendada kunstipubliku passiivsuse probleemi ja pakkuda elamust vaatamisharjumuseta näitusekülastajale.

Vaatajaga kontakti astumise viisi alusel saab Säre loomingu jaotada kolmeks põhitüübiks: ruumimängud, kineetilised installatsioonid ja staatilised objektid. Ruumimängud, mis dikteerivad külastaja liikumist ruumis, on näiteks „Risoom“, „Nimeta peegliruum (Sinu kukal)“ (2013) ja „Vaataja kõnnib kallakust alla ja üles tagasi“ (2013). Kineetilised installatsioonid, nagu „Nimeta (Suitsurõngakahur)“ ja „Nimeta (Kokkukukkuv tuba)“, käivitab vaataja liikumine. Staatilised objektid vaatlejate liikumist ei dikteeri. Need on ehk kõige n-ö konventsionaalsemad kunstiteosed – külastaja saab neid rahus vaadelda ning oma reeglite alusel kogeda. Tihti on niisuguste tööde puhul tegemist sõnaliste keelemängudega, näiteks „Non-Perpetuum Mobile“ (2013) ja „Pealkirjastamata kuhi kaale“ (2013).

Aastatel 2008–2010 kuulus Säre kunstirühmitusse JIM (koos Iti Kasseri ja Maido Jussiga). Nende näituste keskseks teljeks oli staarimütoloogia ja selle dekonstrueerimine, kaasaegne elutunnetus digikultuuri ja avaliku ruumi vahepeal. Fotograafidest on Säre teinud koostööd Kristiina Hanseni ja Sigrid Viiriga – Hanseniga näitusel „Väike maja perifeerias“ (2012) ning kolmekesi näitustel Haapsalu Linnagaleriis (2014) ja Tartu Kunstimajas (2015), neist viimati mainitutel viidi neokontseptualistlik lähenemine absurdsuseni.

Viimasel isikunäitusel Hobusepea galeriis (2017, kuraator Siim Preiman) esitas Säre miniatuurses kontserdisaalis videoteost, milles ta ühendas Richard Wagneri eepilise muusikateose „Valküüride lend“ igapäevastseenide klippidega.

Johannes Säre õppis Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat (BA, 2009). Ta on võitnud Köler Prize’i publikupreemia (2014). 2016. aastast töötab ta Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevdirektorina. Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi kogus (koostöös Kristiina Hanseniga) ja EKKM-i kollektsioonis (koostöös rühmitusega JIM).

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo