Jüri Ojaver, vaade näitusele "Song/Rupture" Tallinna Kunstihoones, kuraator Reet Varblane, 2012. Foto: Eero Kangur.

Jüri Ojaver (1955) on põhiliselt tuntud skulptori ja installatsioonikunstnikuna, kuid tegutseb ka video- ja performance’i-kunsti vallas. Ojaveri teosed on uurimuslikud pöördumised mineviku ainelise pärandi poole, mida tihtilugu iseloomustab absurdi ja juhuslikkuse eksistentsiaalne mõõde. Tema mälu ja paiga ajalooga tegelevad tööd on üldjuhul kohaspetsiifilised.

Ojaveri kunstnikutee algas restauraatorina, töötades Tallinna vanalinnas muinsuskaitse all olevate objektidega. Tema 1980. aastatel loodud skulpturaalne looming oli peamiselt figuratiivne, materjalidena kasutas ta graniiti, marmorit ja paekivi. 1990. aastatel ühiskonnas toimunud muutused andsid võimaluse kõnelda sündmustest ja teemadest, mis olid nõukogude perioodil maha vaikitud. Sellest kantuna leidis Ojaveri loometöös aset pööre kohaspetsiifiliste installatsioonide poole, fookuses koha mälu ja ajalugu.

Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäitustel eksponeeritud ja peapreemiaid võitnud teosed „Nišš. Image“ (1993) ja „Olematu kalmistu“ (1994) toimivad justkui raamidena millelegi, mis füüsiliselt puudub, kuid eksisteerib inimeste mälus. Mateeria puudumist, ent selle mentaalset ettekujutust võib nimetada universaalseks probleemiks, millega tegelemine asetas Ojaveri taastatud iseseisvuse algusaja mõjukamate kunstnike hulka.

Ojaveri rahvusvahelist edu markeerib osalemine 1995. aastal 1. Gwangju biennaalil Lõuna-Koreas teosega „Isa. Poeg“ (1995). 1999. aastal esindas Ojaver koos Peeter Pere ja Ando Keskkülaga Eestit Veneetsia biennaalil. Jüri Ojaveri teos „Lukukivi“ oli veekindlast vineerist figuraalne kaheosaline skulptuur, mis asus Querini palee fassaadi ees ja palee aias. Skulptuur põhines harki aetud jalgade motiivil, olles teostatud sillana üle palee esise kanali. Palee tagaaeda jõudes kohtus vaataja skulptuuri ümberpööratud versiooniga, mis kujutas jalgu taeva poole ulatumas. Ojaveri sild muutis hoone ruumiloogikat, ühendades kummagi kalda vesivärava ja sellega seoses sai köögiuksest justkui paraaduks.

Ojaveri videoloomingu puhul mängib tähtsat rolli selle vormistamine. Sageli on need teosed eksponeeritud valmisobjektides. Näiteks nõukogudeaegsesse raadiosse monteeritud teos „Keskmised ja pikad lained“ (2006, Tartu Kunstimuuseum) viitab tolleaegsetele infopiirangutele, käokella sisse paigutatud video „Ela ja sära“ (2010) kunstniku lootusetusele saada sellenimelist stipendiumi. Üks eripärasemaid neist töödest on kanalisatsioonikaevu luugi sees eksponeeritav „Elu armastan sind” (2007).

Seni üks ülevaatlikumaid Ojaveri näitusi on olnud „Song“ (2012, Tallinna Kunstihoone), kus esitati vanemad töid dialoogis uutega või lausa teineteise peegeldusena. Kuna eksponeeritud teosed on loodud paarikaupa, esitati näitusel küsimus originaali ja (autori)koopia vahekorrast, mis on üks läbivaid teemasid terves Ojaveri loomingus.

Isikunäitusel „Surev koer. Vol 2“ (2017, Vabaduse galerii) eksponeeris kunstnik monumenti varalahkunutele – galerii seinale kinnitatud graniitplaadist kenotaafi nõukogudeaegse mittetöötava taskulambiga, kuusejalast ja tossupommist lõhnakuuske ning segatehnikas sarja „Lase mind maha“ surevast koerast. Näituse avas kunstniku performance. Ojaver on teinud mitmeid performance’id, sh festivalil „KanaNahk“ (2001), kus ta sooritas tasakaalu hoidmise etteaste, kõndides Rakvere linna tuiktänaval ning jälgides samal ajal veemulli loodil.

Näitusel „Meestepood“ (2017, Tallinna Linnagalerii) kõneles Ojaver sookaaslaste sõnade abil meeste tervisest, elukvaliteedist, suremusest ning nende jäetavast kultuuri- ja mälujäljest. Seal oli eksponeeritud 46 kivisammast, mille peale on lisatud kunstniku sõprade tsitaadid ja mõttekillud. Näituse teises ruumis oli seinale kinnitatud arvukalt meeste lipse, viidates praeguse galeriipinna endisele funktsioonile kauplusena, kus müüdi meesteriideid.

Jüri Ojaver on õppinud Eesti Põllumajanduse Akadeemias (1973–1975). Ta on juhtinud skulptuuriosakonda Eesti Kunstiakadeemias. Ojaver on rühmituse Eesti Energiad liige (koos Jaan Paavle, Jaan Toomiku ja Paul Rodgersiga). Ta on endise Sammas galerii (praegune Vabaduse galerii) üks asutajaid. Teda on autasustatud Eesti Kunstnike Liidu noortekoondise aastapreemia (1988), Baltimaade skulptuurikvadriennaali 1. preemia (1992), Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 1. ja 2. aastanäituse peapreemia (1993, 1994), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1995) ning Füürer Preissiga (2017). Jüri Ojaveri teoseid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Tallinna Kunstihoone kogudes ning Sagritsa majamuuseumis.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo