Kadi Estland (1973) on erialalt tekstiilikunstnik, kelle feministlikest ideedest lähtuvas loomingus tuleb jõuliselt esile kriitilis-dekonstrueeriv meetod. Estlandi tööde üks fookuspunkte on süsteemi ja üksikisiku vaheline suhe – kunstnik jutustab lugusid haavatud inimestest tänapäeva ühiskonnas. Kombineerides väärtuslikke materjale odavamatega või kõnekeelt kõrgkultuurist võetud tsitaatidega, loob Estland emotsionaalseid teoseid, mis juhivad tähelepanu patriarhaadi taastootmisprotsessidele.

Alates 2000. aastate algusest eesti kaasaegset kunsti feministlike teostega kujundanud Kadi Estland, kodanikunimega Kadi Soosalu, on tegutsenud nii üksi kui ka rühmituste Valie Export Society, The Elfriede Jelinek School of English Language ning Feminismiehitaja koosseisus. Kõnealuste kollektiivide tegevus keskendus naiste õiguste ja võimaluste sõnastamisele Eesti ühiskonnas 1990. aastate lõpus ja 2000. aastatel. Ühtlasi on Estland olnud artist-run-space’i Nancy Nakamura Ideederiiul (Tallinn, 2013–2015) ning Suburbia Kopopola tasuta riiete poe ja kogukonnakeskuse asutaja ja vedaja (koos Minna Hindiga, Tallinn, 2015).

Üks Estlandi varasemaid ülesastumisi toimus koos Ele Praksi ja Helen Lehismetsaga Kunstihoone galerii näitusel „Töötud armastajad“ (1999). Näitusel eksponeeritavad tikitud garnituurid „Kuidas elatakse Ameerikas?“ mõjusid autobiograafiliste narratiividena, fotodena, mille puhul mängisid tähtsat rolli kunstniku lisatud märkused ja täiendused, mis andsid märku võimalikest teistsugustest kogemustest. Estlandi tikandite isiklik sisu muutus poliitiliseks ning käsitöö kui tehnika osutus teadlikult valitud strateegiaks, mida suunab ideoloogiline printsiip.

1999. aastal asutas Estland koos Killu Sukmiti ja Mari Laanemetsaga kollektiivi Valie Export Society, mis laenas oma nime ja teosed Austria feministlikult kunstnikult Valie Exportilt. Avalikus ruumis korraldatud performance’itega taasesitasid kunstnikud Valie Exporti varem teostatud aktsioone, paigutades need taasiseseisvunud Eesti aja- ja kultuurikonteksti. Näiteks aktsioonis „Homomeeter II“ (re-make Valie Exporti tööst „Homo Meter II“, 1976) jalutasid nad mööda Tallinna tänavaid, igaühel päts leiba kõhule kinnitatud, ning pakkusid möödujatele leivaviile. Aktsioonis „From the Portfolio of Doggishness“ (2000) kõndisid rühmituse liikmed Tallinnas ringi keti otsa seotud kunstikriitik Hanno Soansiga (viide Valie Exporti teosele „Aus der Mappe der Hundigkeit“, 1968).

Kohaspetsiifiline installatsioon „Shabby Chic. Krooniline cool’i puudus“ (2013) Nooruse galerii vaateakendel kujutas esemeid, pilte ja tekste kombineerivat komplekti, kasutades aknakujundust kui meediumi, mille lugemisoskuse on iga hoonest mööduv kodanik ja kaubanduskeskuse külastaja elu jooksul omandanud. Feministiliku kriitika võtmes kokku pandud vaateaknasari kommenteeris ning kritiseeris Eesti ühiskonnas valitsevaid stereotüüpseid arvamusi ja hoiakuid.

2016. aastal avaldas Kadi Estland kollaaži „Minu munn on puhas“, luues remake’i Vano Allsalu ja Jaan Toomiku 1989. aasta samanimelisest teosest. Kollaaž kujutab ajakirjanduses ilmunud fotot Kumu kunstimuuseumi 10. sünnipäevapeolt, kus koos poseerivad teiste seas Eesti Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme ning tema poeg ja Eesti parempopulistliku erakonna EKRE üks juhte Martin Helme. Estland juhtis sellega tähelepanu Kumu peo rollile poliitiku maine puhtakspesemisel.

Nii nagu eelnevate näitustel esinemiste puhul, olid Tartu Kunstimuuseumi väljapanekul „oksendan ja karjun, oksendan ja karjun: sina minu õde, sina minu õde“ (2019) eksponeeritud Estlandi installatsioonid valminud viisil, millega saaks hakkama igaüks, kui kombineerida lihtsaid käepäraseid materjale ühiskondlikult laetud sümboolsete tähendustega.Meediumivaliku üheks põhjuseks oli vastandamine kunstile, mis on teostatud tehnilises mõttes täiuslikult ja suurte kuludega, allutades nii kohati sisu vormile.

Kadi Estland on õppinud Eesti Kunstiakadeemias tekstiilikunsti erialal (BA, 1999). Ta eksponeerinud oma töid näitustel „Õngitsejad. Silvia Jõgever ja Kadi Estland“ (Kumu kunstimuuseum, 2019), „oksendan ja karjun, oksendan ja karjun: sina minu õde, sina minu õde“ (Tartu Kunstimuuseum, 2019) „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ (Kumu kunstimuuseum, 2018), „Kõhe tunne?! / Feeling Queezy?!“ (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, 2015), „Prada Pravda“ (ART IST KUKU NU UT festival, 2013), „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik“ (Kumu kunstimuuseum, 2012), „EEsti feministliku kunsti kaanoni visand. Vol 1“, „LadyFest Tallinn“ (Y-galerii, 2013) ja „Tahapanija“ (koos Killu Sukmitiga, Draakoni galerii, 2013). Talle on omistatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2015). Tema töid on Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes ning erakogudes.

 

 

Kunstnik jagab oma tööde dokumentatsiooni, siis kui kunstnikel (kõigil) on haigekassa ja ettenähtud õiglane tasu nende töö ja ande eest!

Lisaks

EAS Logo