Kai Kaljo, Luuser. 1997. Kuvatõmmis videost. 1 min 30 s

Kai Kaljo on peamiselt tuntud videokunstnikuna, ent tema teoste hulgas on ka maale, fotosid, freskosid, vitraaže ja installatsioone. Kaljo loomingu teemad lähtuvad isiklikust ja igapäevasest elust, laienedes seejuures eksistentsiaalseteks ja ühiskondlikeks seisukohavõttudeks. Ta seab musta huumori ja iroonia võtmes pidevalt küsimuse alla kunstimaailma võimusuhteid, lähtugu need siis soost (meeskunstnikud vs naiskunstnikud), meediumivalikutest (traditsioonilised kunstitehnikad vs uus meedia), piirkonnast (Eesti ja Ida-Euroopa vs rahvusvaheline Lääne kunstiväli) või majanduslikust staatusest (vabakutseliste kunstnike prekaarsus).

Kaljo õppis 1980. aastatel monumentaalmaali, kuid leidis end 1990. aastatel eest uuest ühiskonnast, kus riiklikke tellimusi enam ei tulnud ning taasiseseisvunud Eesti kunstiväljale ilmusid uued meediumid. Esimese suurema tunnustuse pälvis ta 1994. aastal Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 2. aastanäitusel „Olematu kunst“ kohaspetsiifilise installatsiooni „Elu tekkimine ja kadumine“ eest.

Rahvusvaheliselt tuntuks sai Kaljo 1997. aastal, kui esitles Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses toimunud näitusel „Funny versus Bizarre“ oma esimest videoteost „Luuser“, mis liikus sealt edasi teistele rahvusvahelistele näitustele. Teoses kirjeldab Kaljo lakoonilise eneseirooniaga oma elulist reaalsust Eesti naiskunstnikuna – see on kaugel eduloost, mida riiklik kultuuripoliitika jutustada soovib. Kunstniku ebakindlat olukorda on ta käsitlenud ka hiljem, näiteks fotoinstallatsioonis „Mida rohkem ma töötan seda vaesem ma olen“ (2006), mis kujutab kaadreid kunstniku tööpäevadest, mille jooksul teenib ta 246 eurot kahjumit.

Kunstiteadlane Mari Laanemets on kirjeldanud Kai Kaljo tööde sagedast teemat kui „eneseirooniaga piirnevat skeptilist mõtiskelu“. Videos „Mina ei ole Adamson-Eric“ (2018) mängib ta mõttega selle üle, keda lubatakse kuuluda kunsti(ajaloo) kogukonda. Kaljo jutustab loo kõnelusest emaga: nimelt küsis ta kunagi nooruses ema käest, miks ei võiks temast saada sama mitmekülgne kunstnik nagu Eesti kunstiajaloo suurkuju Adamson-Eric. Ema nähvas talle seepeale: „Ega sina ei ole ju Adamson-Eric!“. Videos „Isegi nimi on mõnikord sama“ (2017), mis oli väljas ka Pariisis ja Berliinis Rencontres Internationales festivalil (2018), mõtiskleb ta inimelu juhuslikkuse üle, leides ajaloolistelt fotodelt üldjuhul tähelepanuta jäävaid taustakujusid.

„Elu avalik lamedus ja varjatud ilu tunduvad tihti jalutavat Kai Kaljo töötava kaamera ette täiesti omal algatusel,“ kirjutab Mari Laanemets Kaljo loomingu kohta. Sageli rajanevadki tema spontaansed teosed näiliselt juhuslikul hetketabamisel, näiteks „Silent nation“ (2009) või „Mina vaatan loodust ja loodus vaatab mind“ (2008). Fotosari „Nähtamatu“ (2019) kujutab vaatepilti Mazzano Romano residentuuri aknast, võttes lakoonilise kujundiga kokku kunstniku residentuurikogemuse. Esteetiliselt kasutab ta tihti DIY-kunsti võtteid, näiteks käsikaamerat, arvutiekraanide filmimist, iseenda pealeloetud teksti, pooljuhuslikke fotosid. Selline väliselt suvaline kaamerakäsitlus moodustab omapärase kontrasti videoteoste äärmise teravuse ja iroonilise hoiakuga.

Mitmes töös on Kaljo kasutanud lugusid iseendast või oma perekonnast. Teos „Koduvägivald“ (2001) põhineb pingelisel vestlusel voodi külge seotud endise elukaaslasega. „Isa kirjad“ (2014, Tartu Kunstimuuseum) on kaasahaarav austusavaldus oma kunstnikust isale, samas aga ei puudu teosest teatav kõrvaltvaataja irooniline hoiak. Perekonnaloost lähtub ka Kai Kaljo näitus „Lilled“ (2018) – see on viide kunstniku vanaemale, kelle töö plekkpärgade vabrikus pärjaehtijana oli raske ja kurnav. Tolle aja mõistes vanaema kunstnikuks ei peetud. Samamoodi osutab Kaljo lilli maalides kaasaegse kunsti diskursuse lämmatavale positsioonile, mis ei pea lillemaale tõsiseltvõetavaks kunstiks – või kui, siis vaid naiskunstnikele sobivaks.

Kai Kaljo on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali eriala (1990) ning esinenud sestpeale isikunäitustega Eestis ja mitmel pool Euroopas, samuti grupinäitusel ning filmi- ja videofestivalidel üle maailma. Tema teosed kuuluvad muu hulgas Moderna Museeti, Eesti Kunstimuuseumi ja Sprengel Museumi kogudesse. Ta on võitnud Kristjan Raua preemia (2006), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2000) ja Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäituste preemiad (1994, 1998).

Lisaks

EAS Logo