Kaido Ole, Kõik koos III, õli ja akrüül lõuendil, 295 x 275 cm, 2019.

Kaido Ole (1963) on Eesti kaasaegse kunsti üks tuntumatest maalikunstnikest, kes on kunstiväljal aktiivselt tegutsenud 1989. aastast ning olnud pikka aega õppejõud Eesti Kunstiakadeemias. Ole kasutab oma maalidel tihti modellina iseennast, kuid loob ka omapäraseid tegelasi, kes korduvad eri sarjades mitmesugustes kompositsioonides. Ole tööde temaatikat iseloomustavad huumor ja eneseiroonia ning ühiskonnakriitiline absurd, mis lähtub muuhulgas eestlaseks, ida-eurooplaseks, kunstnikuks ja kodanikuks olemisest.

Kaido Ole isikunäitust „Basic“ (2001) on kunstiteadlane Anders Härm nimetanud üheks olulisemaks eesti kunsti personaalnäituseks läbi aegade. Näituse tunnusmotiiv oli anonüümne subjekt, inimese baasvormi tähistav „pallpea“, mida on kasutatud eri võimuvahekordade kujutamisel.

Ole loomingu peatükkide hulka kuulub ka aastatel 2001–2006 koos Marko Mäetammega John Smithi varjunime all loodud projekt. 2003. aastal esindasid nad Eestit 50. Veneetsia biennaalil autobiograafilisi detaile ja fantaasiat põimiva teosega „Marko und Kaido“. Selles maalide ja installatsioonide komplektis jutustavad autorid loo 1960. aastatel Eesti NSV-sse tulnud saksa päritolu geeniteadlasest, luues tema pilgu kaudu eneseiroonilise vaate Ida-Euroopa väikeriigi inimeste unistuste ja püüdluste maailma.

Isikunäitusel „Kena kangelane ja küllaga vaikelusid“ (2012) Kumu kunstimuuseumi suures saalis eksponeeris Ole maale, läbivaid motiive oli abstraktsetel materjali-, vormi- ja pinnakombinatsioonidel tasakaalu hoidev ratas, mida võib pidada tänase maailma tasakaalu teravalt kommenteerivad vaimukateks repliikideks. Näitusel „Värdjad“ (2014) arendas Ole oma kaubamärgiks saanud anonüümseted kriipsujukud kõikvõimalikeks dadaistlikeks karakteriteks, keerates nii pea peale seni hoolikalt viimistletud omamütoloogia.

Tallinna Kunstihoones toimunud isikunäitusel „Nogank Hoparniis“ (2016) eksponeeris Ole abstraktsete figuuridega maale ja segatehnikas assamblaaže. Näituse pealkirjal pole konkreetset tähendust ning see ei loo enne teoste nägemist selgeid assotsiatsioone. Kuigi tegemist oli valdavalt uute töödega, leidus neil viiteid Ole varasemale loomingule. Mastaapse maaliinstallatsiooni „Eesti lõpp“ ja „Eesti algus“ juurde kuulus Tarmo Johannese heliinstallatsioon.

2019. aastal toimus Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumis seni suurim väljaspool Eestit aset leidnud Ole loomingu ülevaatenäitus „Tantsuõhtu üksikute südamate klubis“. Lisaks varasematele teostele valmisid ka uued tööd ühise pealkirjaga „Kõik koos” (2019). Ole lavastab end kuulsate kunstnike David Hockney, Pablo Picasso ja Eesti kunstnike Jaan Toomiku ja Andres Toltsi loomingust tuntud figuuridega koos tegutsema.

Kaido Ole on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali ja disaini eriala (1992). Ta on töötanud Eesti Kunstiakadeemias õppejõu ja professorina (1993–2010). Ole isikunäitused on toimunud muu hulgas Veneetsia biennaalil (koos Marko Mäetammega, 2006), Kumu kunstimuuseumis (2012), Tallinna Kunstihoones (2016/2017) ja Riias Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumi ARSENĀLS-i näitusesaalis (2019). Ta on osalenud arvukalt grupinäitustel, nagu esinemine Ljubljana XXVI graafikabiennaalil (2005), IV Rahvusvahelisel Pekingi biennaalil (2010), näitusel „100 Painters of Tomorrow“ One Art Space’is New Yorgis (2014) ja Ludwigi muuseumis Budapestis (2018). Tema tööd kuuluvad muu hulgas Euroopa Parlamendi kunstikogusse (Belgia), Angerlehneri muuseumi (Austria), Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogusse. Ta on pälvinud Kristjan Raua preemia (1998), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1999, 2005), Konrad Mäe preemia (2012) ja Valgetähe kolmanda klassi teenetemärgi (2014). Aastatel 2016 – 2018 sai Kaido Ole kunstnikupalka.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo