Foto: Toomas Volkmann.

Kiwa (1975) võib pidada tõrksaks masinaks, kes nihestab leidmotiive ja -tsitaate. Sidudes anarhia- ja popiprintsiipe, varieeruvad kunstniku kasutatavad väljendusvahendid skulptuurist maalini, performance’ist videoni ja helist tekstini.

Alates 1997. aastast on Kiwa tegelenud „meediagrafitiga“, mis seisneb tema nime või kujutise sagedases esinemises ajakirjandusväljaannetes. Selle aluseks oli mõttetera, et tähtis pole see, kes sa oled, vaid see, kuidas sa teistele paistad. „Meediagrafitit“ võib teisisõnu pidada turunduseks – nii nagu turundusega reklaamitööstuses, kaasneb meediasse häkkimisega peavoolu seisukohalt tähtsusetute aspektide võimendumine.

Oma vastumeelsust Euroopa Liitu astumise suhtes väljendas ta videoteoses „Grafiti patrull“ (1998, Eesti Kunstimuuseum). Selles videos on näha liiduvastaselt meelestatud Kiwa suurorganisatsiooni esinduskontori juures luuramas, tehes esimest tutvust vastselt sisse seadnud bürokraatiakantsiga: „I am an artist … I want to make graffiti on your house,“ kõneleb Kiwa konarlikus, isegi totralt kõlavas inglise keeles. Grafiti ühiskonna baromeetrina toob nähtavale selle allasurutud probleeme ning esitab alternatiivseid tõdesid, millele ametlikus diskursuses kohta pole. Kiwa ise määratles grafitit kui rahulikku vägivallaakti.

Mitmetes Kiwa performance’ites, videotes ning maalides on kasutatud noore tüdruku kujundit. Kunstnik kultiveerib lisaks muudele rollidele aeg-ajalt androgüünsust ning drag queen’ide imagoloogiat. Kiwa on kehastunud tüdrukuks näiteks videoteoses „Roosa“ (1999, Tartu Kunstimuuseum) ja nn Köler Bride’iks 2011. aasta Köler Prize’i galaõhtul Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Nn girl-art’iga alustas Kiwa juba näitusel „regatta“ (Raatuse galerii, Tallinn, 1997). Tolleaegsed maalid, mis kujutavad varaküpseid provokatiivsetes poosides tüdrukuid, on hävinud ja nendest ei ole korralikke reproduktsioone, mõni aga on siiski jõudnud ka muuseumikogudesse, nagu „Self-Portrait as A Japanese Chick” (1999, Eesti Kunstimuuseum), „Nimetu” (2002, Tartu Kunstimuuseum), „Nimeta” (2002, Tartu Kunstimuuseum).

Ühelt poolt väljendab viis, kuidas Kiwa tüdrukuid kujutab, nostalgiat ja iha ebaküpsuse, n-ö kaotatud paradiisi ning suve viimase päeva järele. Teisalt on tema eesmärk laiendada kunsti piire ja saavutada legitiimsus kunstile, mis on sisuliselt ambivalentne ning kaldub sotsiaalsetest ja kultuurilistest normidest välja.

Kiwa näitused „High on Nothing“ (ArtDepoo, 2008) ja „Enter the Untitled“ (Vaal galerii, 2013) olid kantud tühjuse- ja eimiski-temaatikast, mis iseloomustas tema loomingut kõnealustel aastatel. Tol perioodil püüdis Kiwa visuaalselt konstrueerida kõne-eelset ning kontekstualiseerida eimiskit. Olematuse, tühjuse, eimiski, tühiku, lünga ja nulli vaatlemise ning uurimise puhul on tegemist budistlikust tühjuse (skr śūnyavadā) õpetusest lähtuva nn nothingoloogilise välja mõtestamise ja visualiseerimisega.

Püüdes leida vahendeid, kuidas kunstiloomes valikute langetamisest taganeda, kasutab Kiwa erinevaid koode, nagu alfabeet ja binaarkood. Valikuprintsiibi võõrandamise funktsiooni ning iha masinteadvuse järele täidavad Kiwa loomingus juhuslikke arvukombinatsioone genereerivad arvutiprogrammid või sisuliste otsuste delegeerimine tehnilistele teostajatele.

2014. aastast on Kiwa vedanud kirjastust ;paranoia – eksperimentaalkirjanduse globaalse haardega korporatsiooniesteetika jätab mulje elitaarsest kultuuritootest. ;paranoia kirjastus annab välja raamatuid, mida ükski teine kirjastus poliitilistel, majanduslikel, esteetilistel jm põhjustel kirjastada ei soovi. Soome-ugri keeles tähendab sõnatüvi „para“ parimat, parajat selle kõikehõlmavas tähenduses, „noid“ on nõid ja „noidlema“ varitsema. Kirjastus realiseerib end interdistsiplinaarsel väljal, raamatuesitluste asemel on loodud uusvorm nimega „perverted product presentation“, mis kombineerib eksperimentaalkirjandust, lavakunsti ja nüüdismuusikat, näiteks „Cabaret Derrida: The Field of Nothing“ (2016, ühenduse Association for the Study of the Arts of the Present konverents) ja „Ulmefestival“ (2018, Tartu Uus Teater).

Kiwa on olnud paljude näituste kuraator (alates 1999). Ta on andnud loenguid Eesti Kunstiakadeemias (2006–2018), vedanud helikunstiplatvormi „metabor“ (2001–2004) ja etnograafilist dokumentaalprojekti „Nõukogude hipid“ (alates 2017, koos Terje Toomistuga). Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogus ning erakollektsioonides Eestis, Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Ta oli kunstnikupalga saaja aastatel 2017–2019.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo