Kris Lemsalu (1985) on skulptuuri- ja installatsioonikunstnik, kes eksperimenteerib traditsiooniliste keraamikatehnikatega. Ta kombineerib oma teostes portselani sageli karusnaha, villa, tekstiili, silikooni, leidobjektide, helide ja teiste materjalidega. Lemsalu loomingut iseloomustab tähelepanu koloriidi- ja pinnaefektidele, huvi arhetüüpsete ja sümboolsete motiivide vastu, irooniline ja refleksiivne suhe oma vahenditesse, lavastuslikkus ja absurdimaiguline huumor. Tema tööd puudutavad tihti ajatuid üldinimlikke teemasid, nagu sünd, teelolek ja surm, valu ja lein, kirg ja armastus, elujanu ja eksistentsi tähistamine. Lemsalu installatsioonid on mõnikord lavaks tema performance’itele, milles skulpturaalsed teosed võivad olla osa kostüümidest või rekvisiitidest.
Lemsalu „asjad“ – nii nimetab oma installatsioone ka kunstnik ise – on varustatud isemeelse huumoriga, ironiseerides asjade üle, mida oleme õppinud pidama vajalikuks, ilusaks ja ihaldusväärseks. Ta ammutab inspiratsiooni ühtaegu popkultuurist, religioossetest kultustest, surmarituaalidest, pidudest ning sõprus- ja armastussuhetest. Tema teoste poeetilised pealkirjad avavad afektiivse ja dionüüsilise perspektiivi, mis ei kannataks sõnasõnalist lahtiseletust. Kuraator Tamara Luugi sõnul täidab keraamikuks koolitatud, nomaadiks kasvanud Kris Lemsalu ära lünga Eesti kunsti ajaloos, kus napib tõelisi, metsiku ja autentse kujundiga töötavaid „primitiivse energiaga“ kunstnikke.
Lisaks installatsioonidele loob Lemsalu muusikalisi performance’eid. Nii tema performance’ites kui ka mitmetes installatsioonides on sünd ja surm elu loomulik osa, naer ja kurbus aitavad käsikäes kaotusvaluga tegelda (nt „Going Going“ koos Kyp Malone’iga Performa biennaalil New Yorgis, 2017; „In Heaven Everything is Fine“ KOKO-s Londonis, 2017; „Veenuse sünd“, 2010). Elu ja kunsti segunemine Lemsalu argipäevas kandub üle tema loomingusse ja avalikku kohalolusse, hägustades nendevahelisi piire. Sageli kannab ta teatraalseid kostüüme ja grimmi ning kasutab oma teoseid lava või etenduse rekvisiitidena.
Eluring ja eksistentsi tähistamine on motiivid, mis korduvad mitmes Lemsalu teoses ja näitustel. 2018. aastal toimunud näitus „4LIFE“ (Goldsmithsi Kaasaegse Kunsti Keskuses Londonis) hõlmas endas installatsioone, mis kujutasid inimese elu sünnist surmani. 2019. aastal esindas Lemsalu Eestit 58. Veneetsia biennaalil projektiga „Birth V – Hi and Bye“. Näituse peateoseks oli kolmeastmeline ning neljatahuline keraamiliste käte ja jalgadega vagiinadest koosnev purskkaev-tootemskulptuur, mis sümboliseeris eluringi kolme staadiumit: sündi, teelolekut ja surma. Näitus rõhutas matriarhaalset jõudu sünni kontekstis ning tõmbas paralleele loomisakti vägevusega kunsti valdkonnas. Näitusele tegi helimaastiku Kyp Malone.
Kris Lemsalu ja Ameerika kunstniku ning instrumentalisti Kyp Malone’i jätkuv loominguline koostöö sai alguse Performa 17 raames. Paar on ka hiljem koos esinenud performance’ite või visuaalkunstiga, Malone on Lemsalu näitusele loonud helimaastikke. 2020. aastal KW Kaasaegse Kunsti Instituudis Berliinis toimunud näitus „Love-Song Sing Along“ koondas performance’it, muusikat, skulpturaalseid töid ja installatsioone, milles animistlik maailm oli mütoloogilistest motiividest läbi põimunud. Näituse loomismüüdi peategelased luik, jaaguar ja jänes viitasid nii kunstnike duo armusuhtele kui ka mitme kultuuri loomalugudele. Näituse edasiarendust „Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)“ sai 2020. aasta suvel näha Tallinnas Kai kunstikeskuses.
Kris Lemsalu on õppinud keraamikat Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2008) ja Danmarks Designskoles (2009–2010), skulptuuri Viini Kunstiakadeemias (2010–2014). Lemsalu esindas Eestit 58. Veneetsia biennaalil näitusega „Birth V – Hi & Bye“ (2019). Ta on näitustel osalenud alates 2008. aastast. Lemsalu pälvis noore kunstitegelase preemia (2018) ning Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali peapreemia (2020).