Laivi (1988) on kunstnik, kes keskendub moekunsti erisugustele vormidele. Tema loomingut iseloomustab eksperimenteerimine tekstiilesemete ja rõivastega ning ta uurib jätkusuutliku moe kontseptsioone, hinnates rõivaste ja materjalide keskkonnamõju. Laivi analüüsib riietumisviise laiemalt nii visuaal-esteetilisel, funktsionaalsel kui ka ekspressiivsel tasandil.
Oma varasemas loomingus on Laivi käsitlenud rõiva ja selle kandja vahelise emotsionaalse läheduse teemat. Ühel oma esimesel näitusel – „Unista edasi / Liiga hea“ (2016) – uuris ta rõiva kvaliteeti ja selle kandja rahulolu, tõstes esile toote lisaväärtuse tekkemehhanisme. Näitusel „Piiratud piiritus“ (2017) keskendus ta küsimusele, kuidas vähendada distantsi kanga ja sellest valmistatud riideeseme vahel. Laivi kunstilised otsingud seostuvad ka müütilise õmblusteta särgiga ning tänapäeva rõivastuse võimalike kontseptuaalsete tähendustega.
Laivi performatiivse moeinstallatsioonide sarja lähtepunkt on ruumi atmosfääri kujundamine moekunsti vahenditega – rõivaste ja materjalidega. Teda huvitab aja jäädvustamine rõivastesse ning ajutiste ja jäävate materjalide ühendamine, et luua küsitava kestuse ja väärtusega esemeid. Üheõhtuüritusel „Long live trashed bodies“ (2018) eksponeeris kunstnik rõivaid ja aksessuaare staatiliste objektidena pimedas ruumis, nii et nende leidmiseks pidi külastaja kasutama taskulampi. Ootamatult pimedusse lõikuv valgusvihk sobis näituse prügikotiesteetikaga: külastaja võis pahaaimamatult leida ka mõne eemaletõukava eseme. Näitusel olid väljas ka lõuendid, mille sisse ja peale oli kangatehnoloog lõiminud rõivaesemeid, mis teose pinnalt esile tungisid.
Materjalid olid ka Laivi näituse „Kogumine ja säilitamine“ (2021) fookuses. Kunstnik uuris, milliseid materjale võiks tuleviku huvides luua tänapäeval, kui suur osa tootmistehnoloogiatest põhineb naftal kui toorainel.
Kasia Gorniaki ja Laivi ühisnäitus/installatsioon „Tooted ja teenused“ (2022) avas ukse rõivaste mütoloogiale ja väärtusloomele, käsitledes moetööstuse etappe alates tootmisest ja pakendamisest ning lõpetades müügi ja tarbimisega. „Tooted ja teenused“ on jätkuv koostööprojekt, mis keskendub moetööstuse praktikatele, selles pööratakse võrdselt tähelepanu nii toodetele kui ka tootmisprotsessidele.
Sarnaselt varasemate projektidega kutsus ka näitus „Mapping paradise“ (2024) vaatajaid ületama loovuse ja teadmiste piire, pakkudes uusi väljavaateid ja avastamisvõimalusi meid ümbritsevas maailmas. Kunstnik kasutas selleks kaardistamise meetodit ning rõhutas kaardi kui uue territooriumi tähtsust. Näitus vaatles kultuurilisi, sotsiaalseid ja looduslikke aspekte ning avas nende sügavamaid tähendusi, mis on üks maailma tajumise vahendeid.
Laivi on õppinud moedisaini erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2012) ja Aalto ülikoolis Helsingis (MA, 2017). Ta on end täiendanud Londonis, Kopenhaagenis ja Barcelonas. Alates 2014. aastast on ta osalenud kaasaegse kunsti grupinäitustel ning eksponeerinud oma loomingut mitmel isikunäitusel. 2021. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. 2023. aastal töötas Laivi ligi kuus kuud WIELSi residentuuris Brüsselis.