Laura Kuusk (1982) on kunstnik, kes töötab fotograafia-, video- ja installatsioonimeediumides. Tema loomingus on läbivaiks teemadeks vaataja ja pildi omavahelised suhted, erinevad jutustuse loomise vahendid ja kollektiivne fantaasia. Kuuse tööd lähtuvad esmapilgul vähetähtsast, juhuslikust ainesest ning nihestavad selle kaudu kunstitegevuse väärtussüsteemi.
Kuuse ühes varasemas videos „Seitse armastatud jõululaulu“ (2006) istub kunstnik romantilises küünlavalguses jõululaua taga koos kaaslasega, kelleks hiljem osutub tema enda videokaamera. Kuuse magistriprojekt „Objektiivid“ (2008) on fotofilm, mis räägib pseudodokumentaalses võtmes loo ühe elektriinseneri salapärasest kadumisest. Vaataja peab toodud vaatepunktide ja fragmentide põhjal konstrueerima loo mehest, keda pole kunagi olemas olnud. Videoteose „1% Annecy’le“ (2011) jaoks filmis Kuusk Annecy järve ning aeglustas selle 1/100 kiirusele, viidates Prantsusmaa 1%-süsteemile, millega iga avaliku ruumi ehitise eelarvest läheb 1% avaliku konkursi alusel valitud kunstitööde teostamiseks. Video kujutab endast nii kummardust Annecy järve ilule kui ka kommentaari tellitud ja isetekkelise kunsti suhetele.
Tema installatsioon „Võimaluste väli“ (2013) klaaspudelitest, nende sisse asetatud lusikatest ning viimaseid liikuma panevast ventilaatorist haakub varasema videosarjaga „Peaaegu filmid“ (2010–2012), milles tegelased räägivad filmidest, mida nad sooviksid teha. See ongi võimaluste väli, mille olematud stseenid projitseeruvad publiku kujutlusse.
Kuuse viimased tööd tegelevad identiteediloome ja visuaalse intertekstuaalse materjali seostega. Näiteks videoteose „Kaver“ (2017) tegevuspaikadeks on ehituspood, müügil olev korter ja näitusesaal – kohad, mis seostuvad igapäevaste otsuste tegemisega ja enda konstrueerimise protsessidega. Tegemist on 360-kraadise koreograafilise lavastusega, millest vaataja saab osa võtta virtuaalreaalsuse prille kasutades.
Kunstnikutöö kõrvalt on Kuusk teinud erinevaid kuraatoriprojekte, nagu seminaride ja näituste platvorm „Doings or Not“ (2008) koos Margit Sädega ning grupinäitus „Kõrvalnähud“ koos Pascale Riouga, mis toimus Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuses (2013) ja endises muuseum-raamatukogus Grenoble’is (2014). Kuusk pidas galeriid Loop (2010–2015), mille puhul oli tegemist kaasaskantava nukumajaga, mille ta leidis Grenoble’i tänavalt. Loop kujutab endast rahvusvahelist näitusepinda, mis on postipakina reisinud mitmel pool Euroopas ja kus on korraldatud rohkem kui 15 erinevat grupi- ja isikunäitust.
Kuusk on andnud välja pop-up-postkaartide raamatu „Pop-Up Book“ (2014), mis sisaldab Google’i pildiotsingust leitud materjali motiive. Photoshopis töödeldud kollaažid esitavad ruumilisi klišeesid kiiresti muutuvast online-visuaalmaastikust. Ühtlasi on Kuusk näituse „Kõrvalnähud“ jätkuks välja andnud samanimelise raamatu (2016).
Laura Kuusk on teinud koostööd kunstnik Camille Laurelliga – näiteks üritusesari „100 helimaastikku stuudios 355“ (2017–2018), milles osalejatel on võimalus valida mitme kanali vahel ning kuulata vabalt ringi liikudes erinevaid helilisi kuuldepilte.
Laura Kuusk on õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat (BA, 2005) ning Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat (MA, 2008). Ta on end täiendanud Annecy kõrgema kunstikooli magistrijärgses kolmanda tsükli õppes (Le DSRA, 2014). 2014. aastal nimetati ta Grenoble’i aasta kunstnikuks ja autasustati Édouard Barbe nimelise preemiaga.