Liina Siibi (1963) peamisteks väljendusvahenditeks on foto, video ja installatsioon. Olulised ja korduvad teemad Siibi loomingus seostuvad sotsiaalsete ruumide, marginaalsete inimrühmade ja tähelepanuta jäetud kogemustega. Siib on öelnud, et tema teoste eesmärgiks ei ole dokumenteerida, vaid dekonstrueerida oma kaasaegset eluolu, tehes seda endale omase feminiinse suhtumise ja lapsepõlvekogemuste toel. Oma loomingus pöörab ta tähelepanu ajalookirjutamise ja mälu rollile ühiskondlike gruppide kujunemisel, rakendades töömeetodina sageli intervjuusid, vaatlusi või arhiivimaterjale.

Kui 1990. aastate esimest poolt iseloomustas Siibi praktikas eksperimenteerimine graafika väljendusvahenditega, kollaaži ja leidobjektidega, siis alates sama kümnendi teisest poolest keskendus ta eelkõige fotokunstile. Siibi 1990. aastatel loodud fotokunst tegeleb tihti sotsiaalselt tundlike teemadega. Märgiliseks tööks sellest perioodist on 1996. aasta näitusel „Eesti kui märk“ eksponeeritud fotoinstallatsioon „Desidentifikatsioon“ (1996). Selle teose näol oli tegu kahepoolse fototahvliga, mille ühel pool oli detailvaade Püha Viktori maharaiutud peast Hermen Rode 1481. aastal valminud altarilt Niguliste kirikus ja teisel pool politseifoto 1996. aastal Pirita jõe äärest leitud inimpeast. Kõnealune töö juhtis tähelepanu sama süžee erinevatele lugemisviisidele ning provotseeris võrdluse abil vaatajat oma lugemisharjumusi küsimuse alla seadma – miks ühel juhul vaatame vägivallaakti kiriku- ja kunstiloolise huviga, teisel juhul õuduse ja vastikusega?

Siib on oma loomingus sageli keskendunud uues neoliberalistlikus ja läände suunatud süsteemis ajale jalgu jäänud sotsiaalsetele rühmadele. Näiteks fotoinstallatsioonis „Külalislahkus“ (1997) võib näha kodutute asustatud maja ja sealt leitud esemeid ning teoses „Hooaja palitu“ on tähelepanu all viletsas seisundis inimesed. Viieosalises videoteoses „Kompromiss välistatud“ (2003) küsib Siib: milliseid kompromisse teevad need, kes ütlevad, et kompromiss on välistatud? Ühtlasi püüab ta visualiseerida monofoonilist ajalookirjutust Eestis 20. sajandil. Selle üheks näitlikustamisviisiks on kunstnik pannud pealtnäha ühiskonna vaesemasse kihti kuuluvad vene keelt kõnelevad inimesed Balti jaamas kooris kordama: „I am dead!“, luues seeläbi „eilsetele kangelastele“ narratiivi. Installatsiooni „Huldufólk / Varjatud rahvas“ (2020) fookuses on keskustelu Reykjavíki ööpäevaringselt avatud toidupoe taga. Kapitalistliku realismi võtmes fotosarjas ja videos väljendub eri inimrühmade tegevus ning nende roll kaupade vahetuses ja liikumises.

Projektist „Süütuse presumptsioon“ (1997) sai alguse Siibi pikaajalisem huvi konventsionaalsete soorollide ja nende visuaalse taasesitamise vastu. Teoses olid vaatluse all kaks gruppi: naisvangid ja lapsed. Fotosari „Scratch Drive“ (1997) kujutas meikimist harjutavaid 7–10-aastaseid tüdrukuid, kes jäljendamise teel õpivad kultuuriliselt konstrueeritud arusaamisi „naiselikkusest“.

Lapsepõlve ja identiteedi kujunemise teemadega jätkas Siib tegelemist ka töödes „Pastoraal“ (1998), „Shift“ (2000) ja „Laste album“ (2000). Näidates lapsi ja teismelisi meeleliste olenditena, pani Siib kahtluse alla nende süütusel ja aseksuaalsusel põhineva stereotüübi. Siibile on omane kujutada lapsi mängumaailmas, kus pole täiskasvanuid ega nende seatud ootusi laste süütusele. Siiski on täiskasvanute maailm kohal imitatsioonina, kuna lapsed mängivad täiskasvanute mänge.

Siibi fotosari „(nimi muudetud)“ (2000) on üks väheseid intsesti ja laste seksuaalse ahistamise teemat käsitlevaid töid eesti kunstis. Fotolavastused olid ajendatud esimesest skandaalsest paljastusest kohalikus ajakirjanduses ning väidetavalt põhinesid erinevate tüdrukute ja perede lugudel. Teos juhtis tähelepanu ühiskonna valupunktile – laste seksuaalse ahistamise teemade mahavaikimisele meedias.

24. Ljubljana graafikabiennaalil esitles Siib projekti „Movie Posters“ (2001, 2004), mis koosnes filmiplakatitest, milles kunstnik oli fotomontaažiks kombineerinud filmilikud fotokaadrid ja teksti. Siib soovis uurida, millised on erinevused eri filmižanride reklaamimises ning milliseid märke ja tehnilisi võtteid kasutatakse nende „kaasaegsete pühapiltide“ loomisel. Fotosarjad „Viigileht“ (2003–2005) ja „Dexiosis“ (2005) keskendusid kahele lääne kultuuriruumis olulisele märgile: viigileht ja käepigistus. Siib uuris nende märkide ajaloolisi juuri ning viitas nende tähenduste muutumisele.

Siib esindas Eestit 2011. aastal 54. Veneetsia biennaalil projektiga „Naine võtab vähe ruumi“. Projekt oli ajendatud tolleaegsetest aruteludest töötavate naiste võrdse kohtlemise teemal ning selle lähtekohaks sai levinud põhjendus palgalõhele, mis põhines tõekspidamisel, et naistele makstakse vähem palka, sest nad vajavadki vähem ruumi ja raha. Näitus koosnes foto- ja videoinstallatsioonidest ning oli kujundatud korterina. Siibi projekt juhtis tähelepanu naiste suhtele nende isikliku ruumi ja töökeskkonnaga, käsitledes ka etnilisi suhteid postsovetlikus Eestis.

Naiste töö temaatikaga on Siib jätkanud ka edasistes kunstiprojektides. Aastatel 2016–2017 veetis kunstnik pikemaid perioode Soomes, et seal töötavaid Eestist pärit naisi intervjueerida. Videoteoses „Linnasümfoonia e-moll“ (2018) jutustavad naised enda ja oma lähedaste elust uuel elukoha- või kodumaal, saabumisest ja kohanemisest, aga ka kohanematusest. Sealhulgas videoteos „Tule ja mine“ (2019) käsitleb selle elukorralduse teist külge, portreteerides Võru linna – üht Eesti väikelinna, kust inimesed parema töö nimel välja rändavad. Siibi uurimistöö käsitleb üle 30 000 inimest puudutavat rahvaste liikumist, mis on viimase kolme aastakümne jooksul jõudnud mõjutada juba tervete põlvkondade saatust.

Liina Siib on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafika (BA, 1989) ja fotograafia eriala (MA, 2003), olnud vahetusüliõpilane Londonis Westminsteri Ülikoolis ning täiendanud end New Yorgis The Lower East Side Printshopis ja San Franciscos Anselm Adamsi fotomuuseumis. Alates 2015. aastast on Siib töötanud Eesti Kunstiakadeemias graafikaprofessorina. Teda autasustati 2003. aastal Kristjan Raua preemiaga ja 2006. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. Siibi töid kuulub muu hulgas Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Nürnbergi Neues Museum für Kunst und Designi ja Stockholmi Moderna Museeti kogusse.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo