Maarit Murka (1981) on maalikunstnik, kes töötab ka graafika, installatsiooni ja videoga. Tema loomingut iseloomustab narratiivsus, filmilik seriaalsus ning tehniline nõudlikkus.

Murkat peetakse üheks osavamaks fotorealistlikuks maalikunstnikuks, kes pärast maalitehnika omandamist – näiteks manipuleerib ta sellega sarjas „0.34“ (2009) – on otsinud uusi väljendusvahendeid ruumiinstallatsioonide, eri meediumite kasutamise ja elusituatsioonide näol. Näiteks uurimisreisil Afganistanis Helmandi provintsis jäädvustas ta Eesti kaitseväelaste igapäevaelu ja kaasaegset taktikalist sõjastrateegiat, millest valmisid kohapeal efemeerne aerosooljoonistus, dokumenteeriv fotosari ja maalid (2013–2014). Huvi militaarteemade vastu on läbi käinud ka sarjades „Short Art Film“ (2009) ja „Targets“ (2011), milles Murka on kujutanud positsioonimängu ja sõnadeta kommunikatsiooni. Näitusel „Kontakt“ (2014) tõlgendas Murka poliitilisi kontakte, mis avalduvad sõjalises vormis. Eksponeerides mustvalgeid NATO liikmesriikide lippe, viitas ta organisatsiooni reeglistatud põhimõtetele ning selgepiirilisele tegevusele, mille puhul omavahelised erisused on tasalülitatud. Asjaolule, et kunagi ei eksisteeri täiuslikku süsteemi, viitavad lakke riputatud värvipotid, millest tilgub mitut tooni värviniresid.

Murka teostele iseloomulik filmilik seriaalsus tuleb enim esile 16-osalises maalisarjas, mida eksponeeriti koos video ja installatsiooniga näitusel „Hairpower“ (2010). Maalidel oli kujutatud ühte kaadrit 1928. aasta prantsuse filmist „Jeanne d’Arci kannatused“, kus kangelannal lõigatakse enne hukkamist juuksed maha. Selles stseenis näidatakse isiksuse alandamist, ent Murka lisab juustele teisi sümboolseid tähendusi, mis mõjuvad ühtaegu eemaletõukavalt ja ligitõmbavalt.

Näitusel „Objects in Mirror Are Closer than They Appear“ (2013) maalis Murka anonüümset kinniteibitud objekti igast küljest, luues maalide paigutusega vitriinkasti meenutava illusiooni. Reaalsuse ja maalilisuse vahekord oli tähelepanu all ka näitusel „Sisus“ (2015) – Murka tegeles maalikeele osadeks lammutamisega. Tema silmis sisaldab ainuüksi lõuendipind piisavalt hulgal kompromisse, et selle nüansid suurendatult välja tuua. See protsess, kuidas maalist saab maal, sõltub paljuski olmelistest ja maistest tingimustest, vahel ka juhusest: milline on materjal, mitu korda on aluspinda krunditud jne. Mitmetasapinnaliste maalide sari „Minus“ viib vaataja teose sisse, tulenevalt peegeldavast aluspinnast ja maalitud pleksiklaasi mitmekihilisusest.

Murka isikunäitused on enamasti ruumiinstallatiivsed, nagu ka viimane neist „Escape room nr 1“ (2019). Väljapanek võttis fookusesse sotsiaalsed protsessid, mis kaasnevad linnastumise ja eluslooduse taandumisega inimeste elust. Murka kujutas viise, kuidas tulevikus konstrueeritakse vanaaegseid ja unustatud traditsioone, kui isiklik kogemus puudub.

Maarit Murka on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2004) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2006) ning stsenaristikat Balti Filmi- ja Meediakoolis (lõpetamata). Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Maalikunstnike Liidu liige, näitustel osaleb alates 2001. aastast. Teda on autasustatud Peterburi I Balti biennaali preemiaga (2008), Vaal galerii kunstipreemiaga (2005). Tema teoseid leidub Tartu Kunstimuusemi kogus ning erakogudes Eestis, Lätis, Soomes, Rootsis, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Venemaal ja Taanis.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo