Marko Laimre. Performance „Bonj-njonj-nonj-non-now“, 1999.

Marco Laimre (1968, enne 2004. aastat Marko Laimre) on kunstnik, kelle looming hõlmab fotograafiat, installatsiooni, skulptuuri, maali, performance’it, helikunsti, aktsioone, kureerimist ja tekstiloomet. Laimre teostes puudub stiiliühtsus ja kindel käekiri, tema väljundid on idee-, mitte meediumipõhised. Oma kunstis käsitleb ta argielus levinud nähtusi, asetades need humanitaarteaduslikku konteksti.

Marco Laimre õppis 1990. aastate algul Eesti Kunstiakadeemias maali ning sisenes kunstimaastikule anarhistliku, kompromissitu ja kriitilise kunstnikuna. Tema varast loomingut on vaadatud osana 1990. aastatel alustanud põlvkonna agressiivsest enesekehtestusest, mis postsotsialistlikus kontekstis väljendus institutsioonikriitika ja uusvasakpoolse kunstiretoorika kaudu. Näiteks avas Laimre 1994. aastal kunstiakadeemia fuajees marmorist mälestustahvli kirjaga: „Siin asutati 23.X.1994 Koopamaali kateeder“. Paljud tema loometee alguses valminud teosed keskenduvad kohalikule poliitilisele ja kultuurilisele kontekstile, käsitlevad noore rahvusriigi omamüüte või vabaduse diskursust („Jagatud territooriumid“, 1995; „§ 45“, 1998 jt). Näiteks „Punane nool“ (1996) on käsikivist ja kõlaritest koosnev interaktiivne installatsioon. Kui käsikivi noolega näidatud suunas liigutada, hakkab vastavalt liigutamise kiirusele kõlama moonutatud Eesti hümn. Teos valmis Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäituse „Eesti kui märk“ jaoks ning oli mõeldud iroonilise kommentaarina rahvuslikele omamüütidele.

Laimre varases loomingus tõusevad selgelt esile minakesksust väljendavad teosed („Mina ja kunst“, 1994; „Mina ja põhiseadus“, 1996; „Mina ja optimism“, 1996; „Mina ja teater“, 1996 jt), mis määratlesid kunstniku suhet maailmaga ning uurisid võimustruktuure ja sümboolset korda. Laimre loomingus seguneb autobiograafiline ja sotsiaalne tihti poleemilisel viisil – tulemuseks on individuaalse üldistamine („Minu maailmakaardid I–III“, 1997–2001) või mõne üldise nähtuse isiklikuna esitlemine („Manifest Labjekti kohta“, 2000). Teos „Sugarfree“ (1996) põhineb autori isiklikul kogemusel psühhiaatriakliinikus ning juhib tähelepanu isoleerimisele kui institutsionaalse vägivalla mehhanismile. Performance’id „Bonj-njonj-nonj-non-now“ (1999) ja „L’ile mysterieuse“ (2000) viitavad kehalisel ning masohhistlikul viisil kunstniku staatusele ja rollile ühiskonnas, osutades pidevale vajadusele norme eirata ning piire ületada, aga ka sellega kaasnevale tagajärjele ühiskonna „hull“ olla.

Laimre loomingus on olulisel kohal strateegia, mis võtab kriitiliselt sihikule tekstilise ja pildilise representatsioonirežiimi. Tal on suur huvi fotograafia ahistava ning ideoloogilise iseloomu vastu. Laimre käsitleb keelt kui poliitilist, repressiivset ja ahistavat nähtust, mis on möödapääsmatu ja võitmatu. Näiteks väikeseformaadilises fotosarjas „Vanaema Lily“ (1997) kasutab kunstnik 1930. aastatest pärit portreefotot naisest, kes võib, aga ei pruugi olla Laimre vanaema. Fotod on kaetud kalkaga ja igal pildil on tekst, mis omistab naisele mõne romantilise rolli: aktiivne poliitik, ooperilaulja, lapsetapja, punane revolutsionäär, hull poeet. Teos viitab meie suhtele kujutatuga, mis muutub iga uue mainitud rolliga, näitab, kuidas on võimalik vaataja vastuvõttu suunata ning kuidas muutub objekt, kui tema vaatamiseks pakutakse teatav tekstiline või pildiline režiim.

2000. aastate alguses kirjeldas Laimre oma loomeprintsiipi eksperimentaalsemiootika mõiste abil. See tähendas lähtumist arusaamast, et kogu maailm on märgisüsteem, mida on võimalik tõlgendada, mille märke saab eksperimentaalselt manipuleerida ja valetamise eesmärgil kasutada. See lähenemine põhines esmapilgul juhuslike kujundite tunnetuslikul kombineerimisel, mis võisid viidata nii terviklikule tähendusele kui ka selle puudumisele, või eksitamisele. Tolle perioodi märgiliseks saavutuseks on koos Ene-Liis Semperiga 49. Veneetsia biennaalil osalemine (2001). Näitus osutas Laimre ja Semperi sarnasele praktikale käsitleda sotsiaalseid ebakõlasid kriitilisel viisil. Eksperimentaalsemiootilise lähenemise teiseks tähtsaks näiteks on 2004. aastal Rotermanni soolalaos toimunud skandaalne näitus „Küsimused ja vastused“, mis muu hulgas vaatles institutsioonikriitiliselt Kunstnike Liidu presidenti („No Sound“). Samal aastal, pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga, võttis ta kunstnikunimeks Marco Laimre.

2000. aastate teist poolt seostatakse Laimre praktikas pigem pedagoogiliste ja institutsionaalsete tegevustega: 2005. aastal sai ta Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna juhatajaks (2005–2017), 2006. aastal oli ta üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid (20062016). Laimre panus fotoharidusse ja EKKM-i varasesse perioodi oli poliitiline ja anarhistlik. Paralleelselt toimunud projektid olid rõhutatult kollektiivsed ja kontseptuaalsed – eesmärgiks pideva taktikalise kahtlemise abil muutusi ellu viia. 2009. aastal osales Laimre taas Veneetsia biennaalil, kureerides Kristina Normani näituse „After-War“.

2010. aastal jätkas Laimre isiklike kunstiprojektidega, tehes avalöögi EKKM-is toimunud näitusega „Sedasi! Kütkestuse kultuur“. Näitus vaatles ühtaegu tööd, suhteid naistega ja EKKM-i ennast. Alates 2015. aastast on Laimre otsinud kokkupuutepunkte hobispordi ja kunstipraktika vahel. Hobusepea galeriis toimunud isikunäitus „Nurr“ (2015) oli reas esimene, mis käsitles motosporti ja ratturi perspektiivilt kogetud maastikku. Sellele järgnes 2017. aastal Tallinna Kunstihoones aset leidnud isikunäitus „Motor“ (kuraatorid Indrek Köster ja Taavi Talve), mis heitis pilgu garaažikultuurile, parandamisele ja leiutamisele. 2019. aastal viis Laimre Hobusepea galeriis läbi kestvus-performance’i, mille keskmes olid mängija ja mängu suhe ning videomängu ja füüsilise reaalsuse erinevused („A.S.T.A. blind playthrough“ ja „A.S.T.A. 1.0 / Black Flag Shadow“ Tartu Kunstimajas). Alates 2018. aastast õpib Marco Laimre Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna doktorantuuris ja tema doktoritöö teemaks on „Düstoopilised digitaalmängud ja kaasaegne kunst. Kuidas kasutada analüütilise digitaalmängimise kogemust kaasaegses kunstis“ („Dystopian Digital Games and Contemporary Art. How to use Analytical Digital Gaming in Contemporary Art“, juhendaja PhD Jaak Tomberg).

Marco Laimre on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias maali eriala (BA, 1996). Teda on muu hulgas tunnustatud 1995. aastal Kultuurkapitali aastapreemiaga, 1996. aastal UNDP kaasaegse kunsti preemiaga, 1997. aastal Päevalehe kunstipreemiaga, 2001. aastal Hansapanga kunstipreemiaga ja 2017. aastal Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna tulevikukunsti preemiaga. Laimre on osalenud Veneetsia biennaalil kahel korral: 2001. aastal kunstnikuna ja 2009. aastal kuraatorina. 2005–2017 töötas ta Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna juhatajana. 2006. aastal oli ta üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid. Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi ja LVLup! Interaktiivse Videomängude Muuseumi kogudes.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo