Marge Monko

Marge Monko (1976) on kunstnik, kes kombineerib oma loomingus peamiselt foto, video ja installatsiooni väljendusvahendeid. Teda on mõjutanud feministlik, psühhoanalüütiline ja visuaalkultuuriline teooria ning tema huvide hulka kuuluvad naiste kultuurilised representatsioonid, naiste töö postsotsialistlikus kontekstis ning tarbimisiha ja armastus turumajanduslikus ühiskonnas.

Monko asus naiste kujutamist uurima fotomagistrandina Viinis, innustudes psühhoanalüüsi visuaalarhiivist ja sürrealistide loomingust. Fotosari „Uurimusi kodanlusest“ (2006) lõi silla 19. sajandi „hüsteerilise naiselikkuse“ ja selle kaasaegse konteksti vahel. Monko lavastas hüsteeria ja selle ravimisega seotud stseene ning kõrvutas neid kohtadega, mis praegusel ajal seostuvad psühhoanalüütiliste uurimuste ja Sigmund Freudiga. Ta pakub, et hüsteeria oli tingitud kodanliku ühiskonna tabudest, ning joonistab välja, kuidas ajalooline arusaam psühholoogilisest seisundist on mõjutanud naise kui nõrgema ja emotsionaalsema sugupoole ning „müstilise ja kompulsiivse naise“ representatsiooni kujunemist.

Pärast magistriõpinguid suunas Monko tähelepanu naistööliste esitamisele („Nora õed“, 2009), andes sõna oma kaasaegsetele sookaaslastele, kelle elu ähvardas 2009. aasta majanduskriisist ja tööpuudusest tingitud ebastabiilsus („Foorum“, 2009). See pööre märkis Monko loomingus ümberlülitust kohalikule postsotsialistlikule kontekstile, mida iseloomustab nõukogudeaegse pagasi ja noore iseseisva riigi väärtuste vaheline pinge („Shaken Not Stirred“, 2010). Oma tolleaegsetes projektides tegeles ta soolisuse, rahvuse ja keelelise kuuluvuse küsimustega, tuues välja, et Eesti postsotsialistlikus ühiskonnas on kõige haavatavamad just venekeelsesse kogukonda kuuluvad naised. Monko 2000. aastate lõpu loomingut saab kirjeldada nii sotsiaalse ja dokumentaalse pöörde kui ka feministliku paradigma vaatepunktist – ta kombineerib arhivaari, lavastaja ja dokumenteerija rolle, toetades solidaarsust teisest rahvusest ja sotsiaalsest grupist naistega.

2013. aastal Tartu Kunstimuuseumis ja Viini Moodsa Kunsti Muuseumis mumok toimunud näitus „Kuidas kanda punast“ (TKM-is kuraator Rael Artel) kinnitas Monko jätkuvat huvi mineviku ja selle olevikus kajastuvate mõjude vastu. Näituse pealkiri viitab kommunistlikule ajaloole, millega esitab küsimuse, kuidas selle pärandiga tänapäeval tegeleda. Monko sidus postsotsialistliku olukorra ja muutuva tööpoliitikaga tegelevad teosed kodanikuaktivismi ning feministlike teemadega. Teos „Vaba armastus“ (2013) esitles kõrvuti 1905. aastast pärit samanimelist ajaleheartiklit ja pilte meie kaasaegsetest tütarlastest, kes parasjagu gümnaasiumit lõpetavad. Kui artikli autor Jaan Tõnisson pani pahaks konservatiivses keskkonnas tärganud liberaalseid suundumusi, tõi mineviku ja oleviku võrdlemine fookusesse küsimused soorollide ning hierarhia ajaloolise pidevuse kohta. Lisaks eelmainitule eksponeeris Monko videoteost „Punane Koit“ (2013), mis osutab korraga nii kommunistlikule minevikule kui ka unistusele paremast tulevikust.

Alates 2015. aastast huvitab Monkot ihade tootmine ja reprodutseerimine. Seoses sellega on ta uurinud mitmesuguste kaupade reklaamimiseks mõeldud materiaalset kultuuri: trükireklaame, poodide väljapanekuid, vaateaknaid. Teda huvitab foto roll tarbimisiha ja soorollide (taas)tootmises ning tema meetodiks on sageli olemasolevate piltide töötlemine ja oma huvides kasutamine („Kümme pärast kümmet“, 2015; sari „Veatu, õmblusteta I, II“, 2017, 2019). Performance „Don’t Wind It Up, Turn It On“ (2016) viitab soorollidele turunduses ning toob sisse armastuse ja iha vahekorra. Chris Krausi krestomaatilisel tekstil „I Love Dick“ põhinevat videoteost „Dear D“ (2015) võib vaadata kui armastuskirja metafoori, mille abil läheneda armastuse- ja ihateemalistele pöördumistele ning kommunikatsiooniaktidele.

2018. aastal toimus Monkol Tallinna Linnagaleriis isikunäitus „Kivid teemantide, teemandid kivide vastu“ (kuraator Evelien Bracke), mis väljendas tema kauaaegset huvi kommertsdisaini, soorollide (taas)tootmise ja ihade reprodutseerimise vastu. Linnagalerii väljapaneku edasiarendust sai näha isikunäitustel, mis toimusid 2019. aastal Folkwangi muuseumis Essenis („Diamonds Against Stones“, kuraator Thomas Seelig) ja 2020. aastal Russi Klenneri galeriis Berliinis („Flawless, Seamless“). 2020.–2021. aastal osales Monko grupinäitusel „Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul“ (kuraator Katerina Gregos), mis toimub kolmes riigis neljateistkümne kuu vältel (Saksamaal Freiburgi Uue Kunsti Muuseumis, Tallinna Kunstihoones ja IMPAKT festivalil Utrechtis Hollandis).