Maria Kapajeva

Maria Kapajeva (1976) loomingu keskmes on soo- ja identiteediküsimused, väikesed ajalood ning naiste positsioon eri kultuurides. Oma töödes kasutab ta fotosid, videoinstallatsioone, tekstiili, tikandeid, osaluspraktikat ning arhiividest, internetist ja mujalt leitud kujutisi.

Maria Kapajeva tegeleb oma loomingus inimese ja tema keskkonnast saadud kogemuse kujutamisega. 2015. aasta isikunäitusel „Interjöörid“ käsitles kunstnik naise eneseesitlust, pannes välja kohtingusaitidelt leitud fotod naistest, kes näitavad end stereotüüpsetes, sageli seksualiseeritud poosides. Kunstnik töötles leitud fotosid digitaalselt, asetades naisefiguurid argise interjööriga ruumidesse, mis meenutasid talle keskkonda, kus ta on üles kasvanud. Nii kõrvutas Kapajeva kohtingusaitidel levinud naiste eneseesitlust omaenda nõukogudejärgse kultuurilise kogemusega ning uuris, kuidas visuaalsed stereotüübid kujundavad naiste enesekujutamist ja identiteeti.

2017. aastal võttis Maria Kapajeva näitusel „Unistus helge, veel ebaselge / Dream Is Wonderful, Yet Unclear“ (kuraator Liisa Kaljula) vaatluse alla Kreenholmi manufaktuuri ja selle endiste töötajate lood. Kreenholmi hiilgeaegadel töötas vabrikus umbes 12 000 inimest, kellest suurem osa olid naised. Näituse jaoks intervjueeris kunstnik vabriku endisi töötajaid ning kogus nende perearhiividest fotosid ja mälestusesemeid. Endiste naistöötajate pühendumist tööle ja Kreenholmile kui kogukonnale näeb kunstnik omamoodi helge unistusena, mis vastandub tänapäeva kapitalistliku ühiskonna väärtustele ja töökultuurile. Selle projekti edasiarendusena ilmus 2020. aastal samanimeline raamat, mis pälvis 2021. aastal Kraszna-Krauszi fotoraamatu auhinna.

Järgmisel isikunäitusel – „Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides“ (2020) – jätkas Maria Kapajeva naiste ühiskondliku positsiooni uurimist. Ta juhtis tähelepanu naistele esitatavatele ootustele ja sotsiaalsele nähtamatusele, millega üleminekueas naised peavad silmitsi seisma. Näiteks installatsioon „OR OTHER“ koosnes neoonkirjast ja kahest raamitud fotost ning käsitles Sigmund Freudi sõnastatud madonna-hoora kompleksi, mille all kannatavad mehed näevad naisi kas ainult ülivooruslike või pahelistena.

Naiseks olemise ja naistele omistatud rollidega tegeles Maria Kapajeva ka 2025. aastal Kogo galeriis avatud näitusel „Neist ilma jäädes saab minust tervik“. Seekord tegi ta seda väga isiklikust ja kehalisest vaatepunktist. Kunstnik lähtus enda keha füüsilisest muutumisest ja tervenemisprotsessist, millest kasvasid välja teosed, mis käsitlesid naiseks olemist ja elu kväärina. Fotosid, videot, tekstiili, keraamikat ja leitud objekte ühendanud näitus oli uue teostesarja esimene peatükk. Isiklikust kogemusest kasvas välja kollektiivne mõõde: teoste edasiarendamisse kaasas kunstnik BRCA1 ja BRCA2 pärilikke geenimutatsioone kandvaid või rinnavähi diagnoosi saanud naisi ning kväär-kogukonna liikmeid, kelle osalusel sai neist teostest justkui kehade ja häälte arhiiv.

Nii naiste isiklikud lood kui ka perekonnaarhiivid tõid Maria Kapajeva loomingus üha enam esile mälu tähtsuse kui ühe tema keskse uurimisteema. 2022. aastal pani ta Kumu kunstimuuseumis välja näituse „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“, kuhu koondas 105 vana fotot, mille ta oli 2013. aastal ostnud ühest Ameerika Ühendriikides tegutsevast veebipoest ja mille kohta müüja arvas, et need on tehtud 1920.–1940. aastatel Eestis. See  fotonäitus suhestus ühtlasi Kumu püsiekspositsiooniga „Identiteedimaastikud: Eesti kunst 1700–1945“.  Oma väljapanekuga uuris kunstnik ühtaegu fotode ja neil kujutatud inimeste päritolu. Uurimisprotsessi kaasas ta ka külastajad, kes said fotode kohta edastada oma teadmisi ja mälestusi. Näitus rändas 2023. aastal Võrumaa Muuseumisse ja Rahvusarhiivi ning 2024. aasta lõpus võttis Rahvusarhiiv kõik 105 fotot oma kogusse.

2024. aastal Draakoni galeriis toimunud isikunäitusel „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“ käsitles Maria Kapajeva Ukraina sõja vahendamist ja selle mõju inimeste võimele teiste kannatustele kaasa tunda. Näituse lähtekohaks oli galerii asukoht Venemaa Föderatsiooni saatkonna vastas ning kunstniku enda kogemus pidevast sõjauudiste jälgimisest ja vägivalla kujutamisest. Kunstnik ei kasutanud näitusel sõda kujutavaid fotosid, vaid keskendus selle asemel Ukrainast põgenenud inimeste isiklikele lugudele ning sõjakogemuse emotsionaalsele ja psühholoogilisele mõjule, sealhulgas omaenda allasurutud vihale. Fotode, videote, tekstiili ja installatsioonide kaudu näitas ta seda, kuidas sõda inimese teadvusesse jõuab ning kuidas pidev kokkupuude selle vahendatud kujutistega võib muuta meie suhtumist inimeste kannatustesse.

Keha, identiteedi ja perekondliku mälu teemad koondas Kapajeva mahult suurimale isikunäitusele „Ma olen piir”, mis oli 2026. aasta suvel väljas Kunstihoone Lasnamäe paviljonis. Fotod, tekstiil- ja videoteosed ning installatsioonid  põimisid omavahel isikliku võitluse rinnavähiga, traagilise perekonnaloo ning piirialase kohaloleku eri identiteetide ja tõdede vahel. Näituse keskmes oli kunstniku isa elukoht Narvatagusel, mis on tänapäeval eestlastele ligipääsmatu maa. Väljapaneku läbiv motiiv oli viljapuu. Üks keskseid teoseid kujutas Kapajeva venda saagimas maha viljatut ploomipuud ning seda motiivi jätkasid õunapuudest tehtud joonistused, millega seostuvad kasvamine, juurdumine ja hääbumine. Ka näituse materjalides põimusid isiklik ja perekondlik mälu: perekonnaarhiivi ja lähedaste isiklikest esemetest loodud teosed tõid möödaniku olevikku ning sidusid selle kunstniku enda keha ja kogemusega.