Maria Kapajeva, Unistus on helge, veel ebaselge. Näitusevaade, Narva kunstiresidentuur, kuraator Liisa Kaljula, 2017.

Maria Kapajeva (1976) on kunstnik, kes tegeleb peamiselt perifeerse ajaloo ja naiste positsioonidega eri kultuurides. Oma töödes kasutab ta fotot, tekstiili, videot ning internetist ja arhiividest leitud kujutisi.

Esimesel isikunäitusel „Call Me Early“ (2009) eksponeeris Kapajeva fotosid inimestest, keda oli jäädvustanud une ja ärkveloleku vahepeal. Mustvalgetel, kontrastsetel fotodel tõusevad inimeste kujutised justkui tumedast ja sügavast unenäost. Näitusel „Transformation“ (2010) lisandus sellele seeriale teine portreesari „One Month“, mis sidus antropoloogilist uurimust koha ja aja mõjust inimesele, kujutades Inglismaalt pärit üliõpilasi Indias.

Isikunäitusel „Interiors“ (2015) esitas Kapajeva fotosid kohtingusaitidelt leitud naistest, kelle eneserepresentatsioon on läbinisti stereotüüpne. Kuigi need poolalasti profiilipildid täidavad tähelepanu äratamise eesmärki, on naised autori töödes interjööriga kokku sulanud. Naiste stereotüüpsele kujundile oli pühendatud ka näitus „I just knew … She’s been with me ever since“ (2017). Seal eksponeeritud teos „I Am Usual Woman“ kujutas lapitekki, millele oli peale õmmeldud pulmaringimotiiv, mis on populaarseks pulmakingiks naistele. Tekile on kogutud fotod veebilehtedelt, kus dikteeritakse, millises poosis tuleb naist kujutada, et mehele saada. Sarnase teemaga tegeles näitus „Test Shooting“ (2016), mille peateoseks oli samanimeline video, kus meesmodell pidi järgima kohtingusaitide juhendit, kuidas atraktiivselt poseerida.

Üks mahukamaid Kapajeva näitusi on „Unistus helge, veel ebaselge / Dream is Wonderful, Yet Unclear“ (2017, kuraator Liisa Kaljula), mis oli pühendatud Kreenholmi manufaktuurile – Narva kõige olulisemale ettevõttele –, kus hiilgeaegadel töötas 12 000 inimest, peamiselt naised. Näituse jaoks viis kunstnik läbi intervjuusid ettevõtte töötajatega, kogus fotosid ja mälestusesemeid nende perearhiividest. Naiste pühendumus tööle ja kohale paistab helge unistusena, mis vastandub tänapäeva kapitalistlikule ühiskonnale. Selle projekti edasiarendusena avaldas ta samanimelise raamatu (välja andnud Milda Books, Läti, 2020).

Perekondliku arhiivi ja leidkujutistega tegeles Kapajeva ka isekirjastatud kunstnikuraamatus „You can call him another man“ (2018), milles ta lõi narratiivi oma isa ilmutatud ja ilmutamata fotodele, andes võimaluse tema mineviku uuesti lugemiseks.

Isikunäitusel „Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides“ (2020, kuraator Siim Preiman) käsitles kunstnik ootusi, mida ühiskond naistele esitab, ning sotsiaalset nähtamatust, mis järgneb 40-aastaseks saamisele. Näiteks seal eksponeeritud installatsioon neoonkirja ja kahe raamitud fotoga „OR OTHER“ (2020) vaatleb Freudi Madonna-hoora kompleksi, mille järgi naisi nähakse kas pühalike või paheliste figuuridena. Ühtlasi küsib kunstnik, missuguseid teisi naiselikke rolle nüüdisaegses ühiskonnas leidub.

Maria Kapajeva (1976) on lõpetanud Tartu Ülikoolis majanduse ja äriadministreerimise eriala (BA, 2000), University for the Creative Artsi (BA, 2009; PGC 2015) ja Westminsteri Ülikooli (MA, 2013). Teda on autasustatud Briti Nõukogu PM12 auhinnaga (2008, 2010) ning Loov Euroopa programmi ja Iiri fotogalerii välja antud „Naise töaö“ auhinnaga (2019). 2011. aastal nomineeriti ta SOTIRI noorfotograafide auhinnale ja 2018. aastal Aperture auhinnale, 2018. aastal sai ta teise koha FOKUS Video Art Festivalil. Kapajeva on osalenud Riia kaasaegse kunsti biennaalil RIBOCA (2018, kuraator Katerina Gregos). Tema töid on eksponeeritud Gdanski, Narva, Kaunase, Teherani, Londoni, Štúrovo ja Helsingi residentuurides. Kapajeva teosed on Kiasma ja Fotomuseum Winterthuri kollektsioonides.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo