Marko Mäetamm (1965) on kunstnik, kelle loomingu ainese moodustavad isiklikud lood, mille abil loob ta eksistentsialistlikult absurdseid ja karikatuurseid ühiskonnakriitilisi teoseid. Mäetamm on Eestit Veneetsia biennaalil esindanud kaks korda: 2003. aastal (John Smithi pseudonüümi all, koos Kaido Olega) ja 2007. aastal. Tema loomingut iseloomustab multidistsiplinaarsus, seriaalsus ja narratiivsus, mille puhul figuratiivsel kujutisel ning seda täiendaval tekstil on võrdne kaal.
1990. aastatel oli Mäetamme looming mõjutatud 1960. aastate popkunstist, nn kollase-allveelaeva-esteetikast – sündisid värvikirevad ja lopsakad kompositsioonid. Sellele perioodile järgnesid mustvalged skemaatilised piktogrammid: sarjas „Olemise keemia“ (2000) avas kunstnik sünni-, surma- ja religioonitemaatikat ning näitusel „Loser’s Paradise“ (2007) leidsid käsitlemist peresuhted ja argielu.
Ühe peatüki Mäetamme loomingus moodustab ühisprojekt Kaido Olega John Smithi pseudonüümi all (2001–2006). 2003. aastal esindasid nad Eestit Veneetsia biennaalil projektiga „Marko und Kaido“. Kunstnikud lõid maalide ja installatsioonide komplekti, sidudes fantastikaga autobiograafilisi detaile lapsepõlvest ja elust Ida-Euroopas. John Smithi loomingus oli tähtsal kohal enesekriitiline vaade Eestile ja Ida-Euroopale.
2007. aastal Veneetsia biennaalil Eesti paviljonis eksponeeritud „Loser’s Paradise“ kuulub loomingulisse perioodi, mida võib siduda isaks ja abikaasaks olemisega. Kuidas jagada end kunstiloome, töö, pere ja pangalaenu vahel ning kuidas selles kõiges saavutada harmooniat nii, et kõik asjaosalised rahul oleksid? Sageli pealtnäha muretus ja lõbusas võtmes teostatud joonistused, maalid ja koomiksid jutustavad vaatajale lugusid igapäevaelust ja eksistentsiaalsetest probleemidest, mille taga peituvad hirmud, traumad ja vägivaldsed fantaasiad. Pihtimuslikud lood on viidud absurdini – väljapääsmatutesse olukordadesse, mida saab lahendada vaid enesetapu, kannibalismi või passiiv-agressiivse vaikimisega.
Mäetamme loomingut on seostatud mõistega „isiklik on poliitiline“. Kuigi kunstniku teosed jutustavad enamasti tema enda perekonnast, loob ta nende lugudega ühtaegu üldistusi. 2018. ja 2019. aasta vahetusel Tallinna Kunstihoones toimunud viimane suurem isikunäitus „Üks kuu Kanadas“ (koos Rita Bozi ja Ken Cameroniga) oli inspireeritud Mäetamme vanaisast, kes oli nõukogude võimu eest Läände põgenenud. Ajaloolistest esemetest, koomiksitest, väljamõeldud dokumentidest ja videoteostest koosnev näitus võimaldas teha järeldusi üksikisiku valikutest diktatuuririigis.
Mäetamme loomingu valdav osa on tekstiline. Ta on välja andnud ka raamatuid, nagu „Perekonnalood ja igasugused teised lood“ (2006), „The Alphabet of Lies“ (2014), „Tales of Messenger“ (2017), „Juubeliaasta“ (2018), „Vanaisa“ (2019), „Ükskord Tartus“ (2019). Need sisaldavad päevikuvormis kirjeldusi kunstniku igapäevaelust, ilukirjanduslikke mõttemänge, illustratsioone jpm.
Marko Mäetamm on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafika (BA, 1993) ja vabade kunstide erialal (MA, 1995) ning täiendanud end Swedish Royal Art High Schoolis trükitehnoloogiate alal. Ta on viibinud residentuuris New Yorgis (2010) ja Pariisis (2011). Ta on esinenud rahvusvahelistel grupinäitustel ja korraldanud arvukalt isikunäitusi. Mäetamm on osalenud näitustel „ARS01“ (Kiasma, Helsingi, 2001), „Fiktive Bauten und Städte in der Literatur“ (Pinakothek der Moderne, München, 2006), „Rencontres Internationales Paris/Berlin/Madrid“ (Pompidou keskus, Haus Der Kulturen Der Welt, 2008), 13. Brooklyni Rahvusvahelisel Filmifestivalil (2010) ja näitusel „Summer of Love“ (Art Space of Pythagorion, Kreeka, 2017). Mäetamme isikunäituste hulka kuuluvad „Another Day with My Family“ (Gallery Go North, New York, 2009), „Love Fear and Warning Signs“ (Nettie Horn, London, 2010), „Our Daddy is a Hunter“ (NADA Art Fair, Miami, 2012) ja „I Want to Tell You Something“ (Colgate University, New York, 2016). Mäetammele on muu hulgas omistatud Kristjan Raua preemia (2000), Valgetähe V klassi teenetemärk (2008), Balti Assamblee kunstipreemia (2009), riiklik kultuuripreemia (2010 ja 2019) ning ta on olnud Köler Prize’i nominent (2012). Mäetamm saab kunstnikupalka aastatel 2019–2021.