Merike Estna

Merike Estna (1980) on kunstnik, kes tegutseb laienenud maaliruumis: paljud tema teosed ületavad lõuendi piire ning haaravad mitmesuguseid keskkondi, esemeid ja kehasid. Estna loomingus põimuvad korduvad mustrid ja mütoloogilised motiivid. Ta viitab ajaloole, kirjandusele ja müütidele, sidudes need tänapäeva teemade ja isiklike lugudega. Viimastel aastatel on kunstniku loomingut tugevalt mõjutanud Mehhiko kultuur, kus ta on alates 2022. aastast elanud ja töötanud.

Estna alustas oma loometeed 2000. aastate alguses fotorealistlike ja popilike maalide ning kollaažidega. Tema varastes töödes näeb üleseksualiseeritud naisakte, võimukaid mehi ja naiivseid lapsi, kes kujutavad neoliberaalset tarbimisühiskonda. Londonis Goldsmiths College’is õppimise ajal muutis kunstnik oma väljenduslaadi ning 2012. aastaks jõudis maalikunsti tähendusi taasloova käsitluseni. Tema teosed haaravad lavakujundust, pinke, kahhelpõrandaid, kardinaid, tarbeesemeid, rõivaid ning toitu ja jooki, mis kutsuvad vaatajat seda kõike meeleliselt kogema: neid saab katsuda, kanda või maitsta. Esimest korda käsitles Estna maalikunsti piiride avardamist Kumu kunstimuuseumis (2014) väljas olnud isikunäitusel „Sinine laguun“, kus lõuendist said ruumilised installatsioonid, nii et maalikunsti põhimõtteid rakendati mitmesugustes esemetes, nagu näiteks raamatutes, rõivastes jne.

Alates 2016. aastast on Estna üha enam huvitunud traditsioonilistest käsitöötehnikatest. Maalikunsti kui meediumi haarde laiendamisel on ta kasutanud keraamikat, kootud vaipu ja muid tekstiile, pannes need kandma isiklikke lugusid ja kultuurilist sõnumit (teos „Cleaners gloves, painters memoir“, 2017; näitus „Seemet võib initseerida juhuslikult“, 2017). Käsitöö ja maalikunsti ajaloolise vastandamise kaudu uurib Estna kunstimeediumitega seotud väärtushinnanguid. Kuna tekstiili ja muude käsitööesemete valmistamist on traditsiooniliselt seostatud naistega, kuid maalikunsti on peetud meeste pärusmaaks, on nende üksteisest eristamine kujundanud arusaamu loomingulise töö tähendusest. Traditsioonilisi käsitööoskusi rakendades õõnestab Estna väljakujunenud soostereotüüpe ning avab uusi tähenduskihte ja võimalikke tõlgendusi.

Estna loomingus on olulisel kohal ka mütoloogia ja rituaalid. 13. Balti triennaali jaoks loodud teos „an egg, a larva, a nymph“ (2018) viitab kohalikule uskumusele, et loomades elavad meie esivanemate hinged. Kunstnik kasutas selles teoses nõiduslikke ussi- ja putukafiguure. Suureformaadiline installatsioon koosnes seinamaalist, 4260 käsitsi maalitud glasuurplaadist põrandast, üheksast vaasist, milles olid mesilasvahast küünlad, ning performatiivsest elemendist, kus alasti mees nautis keraamilistel plaatidel veini. Põlevad mesilasvahast skulptuurid ja mullahunnikusse pandud liiliad lõhnasid, laiendades maali mõju haistmismeelteni, ning vastandasid elavate ja surnute maailma ning nendega seotud rituaale (näitus „Disposable Gloves Guide“ Riia kaasaegse kunsti keskuses kim?, 2018).

2021. aastal tegid Merike Estna ja Jaime Alonso Lobato Temnikova & Kasela galeriis näituse „Piiritus“, millel nad esinesid kunstnikunimega Hasanlu Armastajad. Näitus uuris piiri ja piirituse mõisteid nii füüsilises kui ka filosoofilises tähenduses: piiri kui eraldajat ja defineerijat ning piiritust kui sulanduvate üleminekute ja lõputute võimaluste ruumi. Ruumi moodustanud keraamilised, metallist ja tekstiilist objektid panid mõtlema aja, materiaalsuse ja inimtegevuse jälgede üle.

Isikunäitusel „Peradam” (2024. aastal Temnikova & Kasela galeriis) võttis Estna vaatluse alla müütilise vääriskivi peradami – see on läbipaistev vääriskivi, mida võib leida vaid see, kes seda kogu südamest otsib. Näitust tehes sai kunstnik inspiratsiooni René Daumali allegoorilisest romaanist „Analoogi mägi” („Le Mont Analogue”, 1952), milles peradam sümboliseerib haruldast teadmist või tõde, mis avaneb üksnes pühendunud otsijatele. Estna põimis oma teostes kunstiajaloolisi ja kirjanduslikke viiteid isiklike mälestuste ja kogemustega, kutsudes vaatajaid mõtisklema tsivilisatsiooni teekonna ning selle üle, kuidas sajandite jooksul loodud kunst ja kogetud armastus mõjutavad meie arusaama tulevikust.

Samasugust otsingulisust ja teadmise edasikandumise temaatikat puudutab ka teos „Pimedik” Kumu kunstimuuseumi grupinäitusel „Nad hakkasid kõnelema” (2025). Oma töös viitab Estna kristliku kunsti ikonograafiale, laenates naise silueti ja käte asendi Michel Sittowi töökojast pärineva Tallinna Kannatusaltari tiivapaneelilt. Teos seob kunstiajaloolisi kihistusi ja isiklikku kogemust, suhestub ema-lapse sümboolikaga ning viitab valguse ja varju, kaitstuse ja teadmatuse vahelistele pingeväljadele.