Neeme Külm, Betooni valatud lehm. Skulptuur. 2006. Eesti Kunstimuuseumi loal

Neeme Külm (1974) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes loob kohaspetsiifilisi ja minimalistlike ruumiinstallatsioone. Oma töödes, mis võivad sageli asuda ka avalikus ruumis, mängib Külm ruuminihestamise abil taju ning emotsioonidega, paneb vaataja teoses kehaliselt osalema ning tõstatab sotsiaalseid ja poliitilisi teemasid.

Külm osaleb näitustel alates 1990. aastatest, märgilisemad ülesastumised jäävad 2000. aastate algusesse. 2001. aastal osales Külm Tallinna linnaruumis toimunud sekkumiste näitusel „Kapitalism varemetes“ (kuraator Anders Härm), mille käigus tekitas ta ummiku küttepuude ladustamisega kahte Tallinna vanalinna tänavat eraldavasse väravasse. Installatiivne sekkumine keskendus ühe struktuuri ja materjali mahule ning massile, seda iseloomustas massiivsus ja suhestumine raskusjõuga. Külma loomingus on raskusjõu adresseerimist nähtud korduva tunnusena, viitena tema skulptoritaustale. Sealjuures on tema praktika oluliseks osaks ka dialoog avaliku ruumiga.

2000. aastate keskel lõi Külm videoteoseid, mis kõnelevad eksistentsialismist raskusjõu füüsiliste omaduste kaudu. Nendes töödes on kunstnik ise peategelane, kasutades sageli rippumise, kukkumise, hulpimise või raskuse hoidmise kujundit, et käsitleda eksistentsiaalset ängi ning teadlikkust surelikkusest (nt „Ripub“, 2004; „Uni“, 2004; „Nimeta“, 2004; „Purskkaev“, 2005–2006). 2005. aastal loodud video „Beslan“ demonstreerib, et raskus võib Külma seisukohalt olla ka metafoor, mille kaudu adresseerida poliitilisi konflikte – videos tassib kunstnik Tallinna Vene saatkonna ees Beslani pantvangidraama hukkunute mälestuseks kirstukaant. Siiski pole poliitiline toon kunstnikule eesmärk, pigem teose loomise hetke kontekstuaalne raam.

Poliitiliste konfliktide teema tipnes Külma loomingus 2008. aastal „Gaasitoru“ projektiga Veneetsia arhitektuuribiennaalil (kaasautorid Maarja Kask ja Ralf Lõoke, kuraator Ingrid Ruudi). „Gaasitoru“ oli Giardini pargis Vene ja Saksa paviljonide vahele ehitatud 60 meetri pikkune erkkollane terastoru, mis sekkus samal ajal Läänemerre kavandatava Nord Streami gaasijuhtme debatti. „Gaasitoru“ oli 2000. aastate tugevaim rahvusvaheline väljaaste Eesti arhitektuuris, mis juhtis tähelepanu poliitika ruumilisusele ning arhitektuursusele. Töö oli kontseptuaalne installatsiooniprojekt, mis tõstatas muu hulgas küsimusi infrastruktuuri ja arhitektuuri suhete kohta ning näitas nende seoseid poliitika ja majandusega.

Külma loomingut on tõlgendatud lähtuvalt minimalismi traditsioonist. Selle suundumuse märgiliseks näiteks on kohaspetsiifiline ruumiinstallatsioon „Pinnavirvendus“ (2012), mis muutis Hobusepea galerii tavapärast ruumikogemust, asendades alumisele korrusele viiva trepi üleujutuse illusiooni tekitava veemassiga. Selle teose eesmärgiks oli luua ruumiline olukord, mida saaks juhtida heliga. Trepi alt kostvad helid panid veepinna vibreerima ja tekitasid keskkonna, mis teisenes koos heli, väljast paistva värvilise valguse ja külastajatega. Teose oluliseks tunnuseks oli individuaalne tõlgendusvabadus, näiteks on „Pinnavirvenduses“ muu hulgas nähtud kujundit alateadvusele ja 1994. aastal Läänemerel uppunud parvlaev Estonia tragöödiale.

Külma ruumile orienteeritud praktikas on silma paistnud ka näitusepaiga institutsionaalse profiiliga seotud tööd. Ajutiste näituste raames on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi püsivalt jäänud installatsioonid „Lava“ (2009) ja „Maja“ (2014). Kui „Lava“ viitab juba nime poolest oma funktsioonile ning lahedas Külma kunstnikutegevuse kaudu ka näitusepaiga praktilise probleemi, jõudis „Maja“ muuseumihoone katusele näitusega „Must maja. Märkmeid arhitektuurist“ (kuraator Anders Härm). Teose idee oli käsitleda arhitektuuri kehalisi ja tajulisi mõõtmeid. Töö juhib tähelepanu vaataja enese- ja kehataju ruumilisusele, tekitab ohu- ja ahistustunde. Pärast 2014. aastat on „Majast“ saanud pikendus muuseumi näituseruumidele, kus vahel eksponeeritakse ka teiste kunstnike teoseid.

Kumu kunstimuuseumis toimunud näitus „Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve“ (kuraator Kati Ilves, 2016/2017) on tähtis maamärk Külma institutsioonikriitilises praktikas. Külm eksponeeris näitusel kohaspetsiifilisi ruumiinstallatsioone „Sambad“, „Köis“ ja „Lilled kuraatorile“, mis pakkusid vaatajale sekkumisvõimalusi ja kommenteerisid muuseumi institutsionaalseid, arhitektuurilisi või diskursiivseid aspekte. Näiteks rinnatisest läbi murtud puur-vaateplatvorm pakkus tavatult kõhedat vaatepunkti alumise korruse nõukogude kunsti püsiekspositsioonile, paljastas robustselt läbi krohvikihtide muuseumi näitusteajaloo ning pani kahtluse alla arhitektuuri ülevuse. Külma eesmärgiks oli töötada arhitekti valikutega, mis seavad eksponeerimisele piiranguid – nii said keset saali seisvad valged sambad endale graniidist partnerid ning Kumu kumerale seinale installeeritud käsipuu joonistas välja selle arhitektuurse valiku puudused. Installatsioonid „Köis“ ja „Lilled kuraatorile“ viitasid muuseumile kui territooriumile, mis allub kunstimaailma ja -ajaloo kokkulepitud reeglitele.

Külm on korduvalt koostööd teinud Salto arhitektide Maarja Kase ja Ralf Lõokesega. Lisaks „Gaasitorule“ kuulub nende ühisprojektide hulka ka 2016. aastal Rotermanni soolalaos toimunud näitus „Face-to-face: Balti börsihoone lugu“ ja 2017. aastal Prantsusmaal aset leidnud koostööprojekt „Kuumalaine“. Need projektid viitavad, et lisaks taju- ja ruumilavastustele on Külma loomingus jätkuvalt kohal ka poliitilised ja sotsiaalsed teemad, mille jälgi võib leida avalikust ruumist ja arhitektuurist.

Lisaks teoste loomisele tegeleb Külm ka näituste kujundamise ja installeerimisega. Ta on üks Eesti kunstivälja tähelepanuväärsemaid kujundajaid ning tema lavastusliku ruumi ideele toetuvad näitusekujundused on talle kontseptuaalseks väljendusvahendiks, mille kaudu suhelda publiku ja kaasaegse kunstiga. Tema näitusekujundused lähtuvad tunnetuslikust alusest ning need järgivad alati kindlat raammõtet.

Neeme Külm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri- (BA 1998) ja interdistsiplinaarsete kunstide osakonna (MA 2005). Teda on 2008. aastal tunnustatud Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti ning arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiaga (koos Maarja Kase, Ralf Lõokese ja kuraator Ingrid Ruudiga) Eesti ekspositsiooni „Gaasitoru“ eest Veneetsia 11. rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil. 2012. aastal tunnustati teda Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna preemiaga isikunäituse „Pinnavirvendus“ eest ning 2015. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi programmi läbiviimise eest (koos Anders Härmiga). Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid ja juhatuse liikmeid. 2012. aastal asutas ta näituste installeerimise ja kunstiteoste produktsiooniga tegeleva ettevõtte Valge Kuup (koos Jaana Jürisega). Ta on olnud mitme suure näituse kujundaja. Tema töid kuulub lisaks erakollektsioonidele Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogudesse.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo