Paul Kuimet

Paul Kuimet (1984) toob oma töödes esile maailma, mida pole võimalik kaamerata kogeda. Ta teeb fotoinstallatsioone ja filme, mida võtab üles 16 mm filmilindile. Kunstnik keskendub oma teostes modernistlikele vormidele ning materjalidele nagu teras ja klaas, uurides nende seoseid kapitalismi arenguga alates 19. sajandi keskpaigast.

Kuimeti üks varasemaid fotosarju ‒ „In Vicinity“ (2010) ‒ esitab isikliku ja kollektiivse kogemuse 21. sajandi Eesti maastikust. Ühtlasi jäädvustab see sari uuselamurajoone, kus väikekodanlikud unistused kohtuvad halastamatu tühjusega. Tallinna Kunstihoones toimunud näitusel „Viewfinders“ (2011) jätkas Kuimet tegelemist urbanistliku keskkonna ja selle identiteedi kujunemise küsimustega, viies vaataja objektide, maastike ja kohanimede vastuolude keskmesse. Linnakeskkonna talletajana on ta andnud oma panuse ka kohalikku kunstiajalugu jäädvustavasse raamatusse „Konspekteeritud ruum. Eesti monumentaalmaal 1879–2012”. Raamatus avaldatud fotodes on ühendatud jahe stiil, aritmeetiline puhtus ja kontseptuaalne romantika.

Aastatel 2014–2017 valminud filmides „2060“, „Exposure“ ja „Kuldne kodu“ avaldub kunstniku huvi modernistlike vormide vastu. „Kuldne kodu“ sai alguse fotodest, millel oli kujutatud 1970. aastatel Pärnu KEK-i ehitatud terrasselamut Kuldne Kodu (arhitekt Toomas Rein). Filmi lähtekohaks sai hoone arhitektuuriline sarnasus, kuid ideoloogiline erinevus kõrvalasuva, 2000-ndatel ehitatud kortermajaga. Mõlemat filmi iseloomustab dialoog ruumiga, katkematu kordus ja meditatiivne tempo.

Näitus „Hiline pärastlõuna“ Tallinna Linnagaleriis (2016) uuris arhitektuuri ja interjööri peegeldusi, valguse muutumist ning modernistliku ruumikogemuse nüansse. Eksponeeritud teosed käsitlesid vaataja suhet nii reaalse kui ka pildistatud ruumiga, liikumise ja paigalseisuga. Väljapaneku üks tähelepanuväärsemaid teoseid oli „Perspektiiviuuring“, mis kujutas 1958. aastal Brüsselisse rajatud Atomiumi hoone peegeldusi. Ühtlasi haakus see Kuimeti pikemaajalise huviga modernismi utoopiate ja nende igapäevaste varjundite vastu. Filmid ja fotod jäädvustasid pärast tööpäeva tühjaks jäänud bürooruume, kus anonüümne kontorimööbel, dokumentide virnad ja üksik potitaim aknal moodustavad korraga argise ja estetiseeritud maailmavaate.

2020. aastal esitlesid Mihkel Ilus ja Paul Kuimet Tallinna Kunstihoones ühisnäitust „Lõputa lugu“, mis mõtiskles vormide pideva muutumise, ebapüsivuse ja üleminekute üle – igas lõpus peitub võimalik algus. „Lõputa lugu“ oli publikule avatud vaid nädala enne, kui 2020. aasta märtsikuus koroonaviiruse puhangu tõttu eriolukord kehtestati. Huvilised said aga näitust külastada virtuaalnäituste keskkonnas ning mai lõpus avas Kunstihoone taas külastajatele uksed. Kuna muutuseaegadele mõtlemine oli üks näituse lähtekohtadest, omandas väljapanek sellele ajale iseloomulikus kontekstis uusi tähenduskihtide. Näitusel esmaesitlusele tulnud Kuimeti esseefilm „Materiaalsed aspektid“ käsitleb modernistliku arhitektuuri esteetikat ja kihistusi kaasajas. Kaadrid pilvelõhkujatest, tööstusdetailidest ja arhitektuursetest motiividest seostavad finantsmaailma kõikehõlmavust stalinistliku ruumikäsitluse suletusega. Optilise heliga teos loob meditatiivse atmosfääri, kutsudes mõtlema kaasaegse maailma informatsiooni ülekülluse üle. Kohaspetsiifiline fotoinstallatsioon „Nimeta (suur saal)“ Kunstihoone suures saalis lõi dünaamilise keskkonna, kus vaataja koges valguse ja varjude mängu ning fotode paigutuse kaudu ruumi ja aja muutlikkust. Lisaks esitles Kuimet fotokollaaže seeriast „Kristallsõrestik“, mis on kujunenud tema hilisema loomingu üheks võtmeteljeks.

2020. aastal tegi Paul Kuimet Draakoni galeriis isikunäituse „Crystal Grid”, kus eksponeeris 25 uut teost samanimelisest sarjast, mis sai alguse 2020. aastal. Kollaažid olid järjestatud kahest, kolmest või neljast teosest koosnevatesse komplektidesse, kujutades kõrvuti taimefragmente, mis tegelikult asuvad üksteisest sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel. Näitusega ühel ajal ilmus ka kunstnikuraamat, milles näeb kaht Kuimeti sarja: „Crystal Grid“ (2020–2023) ja sellest välja kasvanud „What It Is to Be What You Are Not“ (2022). Kui „Crystal Grid“ põhineb botaanikaaedades tehtud fotodel, siis „What It Is to Be What You Are Not“ ühendab pimikus valgustundlikule paberile säritatud kujundeid Tallinna Botaanikaaiast kogutud lehtedega.

Samal aastal toimus Kuimeti ja Tõnis Saadoja ühisnäitus „Maastik kulgeb läbi maja” Tartu Kunstimuuseumis, kus tänapäeva foto- ja maalikunst kohtusid vanade meistritega. Näituse pealkiri tuli Kuimeti filmist „Le paysage passe à travers le bâtiment“, mille inspiratsiooniks sai kümme aastat tagasi leitud fraas modernistlike hoonete kohta, millest maastik läbi kulgeb. Kuimeti fotod ja filmid ning Saadoja maalid uurisid maastiku kogemise ja kujutamise võimalusi: kas maastiku kujutamine kunstis on vahetu kogemus, selle vahendamine või pelgalt kujutis? Lisaks uutele teostele näitasid kunstnikud muuseumi arhiividest saadud vähem tuntud töid, mis ei püüa maastikku määratleda ega selle üle kontrolli kehtestada, vaid lasevad sellel esile kerkida avatud kujul.