Raul Meel

Raul Meel (1941) on üks eesti kunsti nimekamaid avangardiste, kes hakkas näitustel esinema 1970. aastate alguses. Meel esindab eesti kunstiuuenduse radikaalset suunda, mida nõukogude ajal ametlikult ei aktsepteeritud. Kuna tema looming erines üldisest kunstipildist, polnud tal võimalik läänest tulnud paljusid esinemiskutseid vastu võtta. Eesti Kunstnike Liitu võeti ta vastu alles 1987. aastal.

Meel on tuntud kui konkreetse luule pioneer Eestis, graafik, maalikunstnik, skulptor, installatsiooni- ja tuleperformance’i-kunstnik, arvukate kunstnikuraamatute autor ning ühtlasi mesinik – Meel on veendunud, et mesilaste elu jälgimine on juhtinud teda edasi ka kunstiloomingus. Temaatiliselt läbib Meele loomingut looduse, tehnoloogia ja poeesia ning kunsti suhte mõtestamine, tema looming ühendab visuaalkunsti ja kirjanduse, keele, teksti, sõna, silbi ning muusika, heli, hääle, hääliku. Ühelt poolt iseloomustab tema loomingut esteetiline minimalism. Teisalt toimib Meel peamiselt kontseptuaalse suurte protsesside kunstnikuna – nii sünnivad mahukad sarjad, näiteks sisaldab serigraafiatrükis pildisari „Taeva all“ (1973, 1992) 3000 lehte (igaüks 63 × 65 cm), millest ta on koostanud eri mahuga, maksimaalselt kuni 60-pildilisi väljaansambleid (Raul Meele termin).

Erinevalt tolle aja normist ei alustanud Meel oma kunstnikuteed Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, vaid peab end iseõppijaks. Märgatavalt mõjutasid Meele loomingulist kujunemist õpingud Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegu Tallinna Tehnikaülikool) ja pärast oma kutsumuse avastamist oli ta seotud ka Eesti avangardis tähtsat rolli mänginud Tõnis Vindi ringkonnaga. Hiljem olid tal tihedad sidemed Moskva alternatiivkunstnikega, mida täiendas pikaaegne sõprus Ilja Kabakoviga. Meele esimesed kirjutusmasinal trükitud kujundid, mida ollakse harjunud käsitlema konkreetse luulena, valmisid Nõukogude ajateenistuses 1967. aastal Põhja polaarjoone taga Severomorskis. „Tolleaegses infosulus on enam kui tõenäoline, et Meel töötas oma konkreetse luule süsteemi välja iseseisvalt, teadmata midagi läänes toimuvatest murrangulistest kunstiliikumistest,“ kirjutab kunstiajaloolane Sirje Helme kogumikus „Eesti kunstiajalugu 6“.

Eesti konkreetse luule alusepanija Meele masinakirjajoonistustest kasvas välja praguseni toimiv, keelelis-häälikulist ning visuaalset kujundit genereeriv ja arendav süsteem, mida ta on kasutanud nii vabagraafikas kui ka plakatiloomingus. Meele piltluuletusi saab käsitleda tekstieksperimentidena, mis põhinevad kirjutusmasina standardsetel elementidel. Märgiliseks kirjutusmasinaluuletuseks/-joonistuseks (Raul Meele kasutusele võetud termin) kujunes „hei hoi“, mida reprodutseeriti 1972. aastal Poola kunstiajakirjas Projekt. Meele konkreetse luule algusajast on nüüdseks sageli näitustel, kunstikirjanduses ja meedias esitatava pildina tõusnud tunnustatuimaks „Laulev puu” (serigraafia, 63 × 65 cm, 1970; kirjutusmasinajoonistus, 21 × 29,7 cm, 1969).

Ligi 3000 leheküljest koosnev vabadust igatsev graafiline sari „Taeva all“ (1973, 1992) põhineb insenertehnilistel graafikutel ja sinimustvalgel värvikombinatsioonil, eesti rahvusvärvidel, mis olid nõukogude ajal keelatud. Serigraafiapildid „Aknad ja maastikud“ (1986–1992, kõige suuremad mõõtmetega 100 × 160 cm) põhinevad Eesti kontuurkaardil, trellitatud akna kujul ja sinimustvalgel värvikombinatsioonil. Meele looming tegeleb küll aeg-ajalt sotsiaalsete-poliitiliste akuutsustega, aga peamiselt juhib seda kunsti ja poeesia puhtam olemine, elitaarsem arenguloogika. Meel on loonud mitu konstruktivistlikku tööd, sh struktuuride dialoogi kujutav teos „Muinasjutt sinipüksikesest“ (1979, kümme akrüülmaali lõuendil, à 100 × 103 cm) või kaheksaosaline maalisari „Teekond rohelusse“ (1979), mis kujutab kaldjoone liikumist vasakult paremale, ning akrüülmaalisari „Võlu ja vaim“ (1988, enamasti igaüks 106 × 131 cm ), mille puhul on ta värvi kandmisel lõuendile kasutanud juukse-, sauna-, pesu-, riide-, saapa- ja jalamatiharju.

1969. aastal esitles Raul Meel Tartu Ülikooli kohvikus tööd „Täringud 1–6“ (1969, kordus 1994), mis oli Eestis esimene omataoline „avatud funktsiooniga“ kunstiteos, mida näituse külastaja sai ruumis veeretada. Hiljem on Meel skulpturaalsust kasutanud näiteks koos Non Grata rühmitusega loodud teoses, kuhu kavandas põleva sisuga täidetud raudtraadist kokkukeeratavad „geoskeletid“, mida veeretati Pärnu lahe jääl. Geoskeletid on leidnud koha ka reas installatsioonides Meele Vilguti talus Pivarootsi külas. Teoses „Eesti memoraat“ (1996–1997, 2004) kirjutas ta sõprade-abiliste ja külalistega põllult korjatud raudkividele veripunase värviga Eesti ajaloost valitud isikunimed, millest tehtud installatiivseid vorme on hiljem eksponeeritud näitusesaalides.

Aastatel 1990–2000 viis Meel läbi mitu tule-performance’it, mis on seotud maalähedase eluviisi ja looduse ürgjõuga. Meele sünnikoha lähedal, Varbola linnuses toimunud tuleetendused meelitasid kohale tuhandeid inimesi. 2001. aastal võitis ta rahvusvahelise tulekunstnike võistluse vabaõhu-kunstimuuseumis Pedvāles Lätis.

Raul Meele 1990. aastate üks tuntumaid ja ka vaieldumaid töid on „Apokriivad“ (1994–1997, näituseinstallatsioonid, digi- ja trükiraamatud): riigilippude ja nende peale kullavärviga kirjutatud tekstide kollaažid, mis karuses poeetilises tekstis sisaldasid ka sõimu ja roppusi. Oma maad, rahvust ja identiteeti puudutav teos sündis murest taasiseseisvunud Eesti arengute ja saatuse üle.

Meel on näitustel esitlenud rohkem kui 300 autoriraamatut ja -albumit rohkem kui 50 keeles. Peamiselt on tegemist konkreetse luule ning visuaal- ja helipoeesia teostega, nende hulgas „Päris nimed“ (1968, 1970, 1988, 1996; raamatu käsikirja saatesõnas kasutas Meel oma termineid „evidentne luule“ ja „kirjutusmasinajoonistused“), omaelulooraamat „Minevikukonspekt“ (2002) ning „Kana lendab“ (2004). Schio linnas Itaalias Palazzo Fogazzaros asub Raul Meele nimelise püsiekspositsiooni saal (Sale Raul Meel, 85 m²), milles esitatakse tema avatud arhiivi – valitud autoriraamatuid ja -albume digitaalekraanil ning ofset- ning digitrükiraamatutena vitriinides, lisaks seintel suuri serigraafia- ja digitrükipilte paberil raamis ja klaasi taga. Meele raamat „Solomon’s Song of Songs“ (2010, trükiarv 100) asub Herzog August Bibliotheki kogus Wolfenbüttelis Saksamaal ning see on hinnatud maailma üheks originaalsemaks ja kaunimaks raamatuks.