Sandra Jõgeva, Nimeta. Stand-up etendus stand-up komöödia ja tragöödia erinevustest. Genialiste klubi, Tartu, 2012.

Sandra Jõgeva (1976) on installatsiooni- ja performance’i-kunstnik, kirjanik, kriitik ning dokumentaalfilmide režissöör. Ta on silma paistnud hierarhiatele vastanduva retoorikaga, oma loomingus paljastab ta ebavõrdsuse ja ressursside ebaõiglase jaotumise.

Aastatel 2001–2006 tegutses Sandra Jõgeva koos Margus Tammega kunstnikutandemis Avangard, viidates nimevalikuga kaasaegse kunsti tabule. Avangardi loomingu võtmesõnaks kujunes iroonia ja provokatiivsus. Järgmises rühmituses Pink Punk (2003–2006, erinevad koosseisud) tõstatas Jõgeva elulisi probleeme: näiteks inimese müümine ehk igapäevase prostitutsiooni teema aktsioonis „Fair Deal“ (2003), „üleliigsete“ inimeste kõrvalelükkamine ühiskonnast teoses „Happy holocaust“ (2002). Üks ekstreemsemaid juhtumeid institutsionaalse kunstisaali kasutamisel oli Pink Punki performance„Wooligans“ (2006) – nimelt karjatasid rühmituse liikmed Tallinna Kunstihoone garderoobialal lambaid.

Radikaalsete žestide poolest silma paistnud performance’itega on Jõgeva jätkanud ka soololoomingus. Performance „Südame külalisraamat” (2005) põhines ideel, et olulised inimesed (ja sündmused) jätavad inimese hinge oma jälje. Selle käigus tätoveeriti Jõgeva vasakule rinnale tabel, mida saaks autogrammidega täita. Performance valmis koostöös koreograaf Peter Andersoniga Living Art Museumis Reykjavíkis.

Jõgeva on teinud mitmeid eksperimente skulptuurimeediumis. Ta on loonud nii suuri želatiinist naisekujusid („Millest on tehtud väikesed tüdrukud“, 2009) kui ka silikoonist, lateksist ja karamellist objekte. Näituse „Seisused“ (2008, koos Kaarel Sammetiga) keskmes olid plastikust, kangast, parukatest ja aerosoolvärvist valmistatud võlts-pronkskujud. Näitus kujutas läbilõiget Eesti ühiskonnast – keskealist haridustöötajat, gängstaräpparit, vana fotograafi, ärimeest, noort näitlejannat –, viidates nende varjatud sotsiaalsetele seisustele.

Näitusel „Meeleparandus” (Draakoni galerii, 2010) eksponeeris Jõgeva suhkrust pildiraamides anonüümsete naiste fotosid. Sealhulgas kasutas galeriipinda oma stand-up-tragöödiateks (15-minutilisteks performance’i-ettekanneteks). Stand-up-tragöödia formaati on Jõgeva arendanud pidevalt, astudes tekstipõhiste etendustega üles näiteks Genialistide klubis (2012) ja Tallinn Art Weekil (2016). Nende käigus on ta kasutanud elemente performance’ikunstist, kasutades ilutulestikku, puhudes tuld jne. Viimastes etendustes on ta keskendunud kunstielu puudutavale klatšile, mille hulgas on nii igivanu kui ka uhiuusi kuulujutte.

Jõgeva loomingus on üks olulisi teemaliine domineerimise ja allumise suhte kujutamine. Aastatepikkuse dokumentatsiooni põhjal valminud fotosarjas „Domina aasta“ (2007) kehastus kunstnik dominaks, piitsutades peamiselt juhtival ametikohal olevaid ja allumispuuduses kannatavaid mehi. Selle esitlemisel Tallinna Kunstihoones näitusel „Kehaturg“ viis ta läbi ka performance’i „Kadalipp“, mille käigus said saali sisenenud ja sealt lahkunud meeskülalised dominateks kehastunud naiste käest piitsa. Näitusel „Softcore“ (2017) eksponeeris Jõgeva täispuhutud kummipatjadele trükitud fotokollaaže, mis sisaldasid tema dominapäevikut. 300 padjal ja 14 lõuendil oli dokumenteeritud anonüümsete klientide kontaktivõtmised ja tagasiside. Padi kui sümbol täidab näitusel intiimsuse ning kliendi ja domina vahelise kogemuse teatava anonüümse ja korduva, tiražeeritava olemuse kujundeid. Lisaks saadab täispuhutud kummipatju loomulikult seos kumminaise kui karikatuursuseni objektistatud kujutisega naisest, sümboliseerimas fetišeid.

Jõgeva oli üks kunstiruumi Kunstikonteiner koordinaatoreid Kultuuritehases Polymer, tegeldes pidevalt näituseprogrammi koostamise ja koordineerimise ning üritusesarja Global Container ettevalmistamisega. Jõgeva teeb pidevalt kaastöid ajakirjandusväljaannetele, muu hulgas on ta aastatel 2010–2019 juhtinud ja toimetanud kunstisaadet „Kultuuritehas“ Tallinna TV-s.

Tema debüütfilm „Armastus…“ (2017) autasustati Eesti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemiaga (2017), EFTA auhinna ja Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemiaga (2018). Hetkel valmistab ta ette filmi „Kunst ja külm sõda. Esteetiline vastupanu“ nõukogudeaegsest mitteametlikust kunstist ja selle sidemetest Läänega ning portreefilmi eesti queer-feministlikust kunstnikust ja aktivistist Mare Trallast.

Sandra Jõgeva on õppinud Eesti Kunstiakadeemias vabade kunstide teaduskonnas maali erialal (BA, 2000) ning interdistsiplinaarsete kunstide erialal (MA, 2002). Ta on saanud Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2004) ja Betti Alveri kirjanduspreemia novellikogu „Draamapunkt“ eest (2009).

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo