Sigrid Viir (1979) on foto- ja installatsioonikunstnik. Oma loomingus töötab ta sageli sotsiaalsete kokkulepete, ühiskonda raamivate moraalinormide ja -reeglitega, tegeledes samal ajal foto kui vahendi olemuse ning selle piiride küsitavusega. Viir on öelnud, et kunstnikuna on talle tähtis iseenesestmõistetavuse kahtluse alla seadmine, miks-küsimuste esitamine, käitumisharjumuste uurimine ning „mina“ esitlemise vaatlemine avalikus ja privaatses kontekstis.

Ühe varasema näitena on Viir uurinud sotsiaalseid kokkuleppeid, ootusi või tabusid perekonnamotiivi kaudu. Fotosarjas „Postkaart vanavanematele“ (2007) võttis kunstnik luubi alla ühe kehtiva sotsiaalse stereotüübi, tuues ühtlasi esile soovimatuse sellele alluda. Pildipaaridest koosnev sari kõrvutas koduses ruumis diivanil istuvat perekonda samas keskkonnas pildistatud noore naisega, keda kehastas kunstnik ise. Viir juhtis tähelepanu ühiskondlikule ootusele, et teatud ikka jõudnud naised peaksid kokkuleppelise normi kohaselt pereloomist alustama. Fotosarja kaudu alternatiivse vaatepunkti püstitamine oli protest niisuguse ootuse vastu.

2009. aastal moodustas Viir koos Karel Koplimetsa ja Taaniel Raudsepaga kunstnike rühmituse OÜ Visible Solutions. Ettevõte eesmärgiks oli ühendada kunsti ja majanduse tegutsemisloogikad, otsida uusi meetodeid sümboolse ja reaalse kapitali loomiseks ning nende omavaheliseks teisendamiseks loomemajanduse konteksti. Nende üks keskseid töid onrituaalne aktsioon „Lipu heiskamine“, mida korraldatakse iga kord, kui kollektiiv eksponeerib oma teoseid uues riigis. Foto- ja performance’i-sari kujutab ühist lipuheiskamist ja selle fotodokumentatsiooni, mis on teostatud propagandale omast visuaalset keelt järgides. Riigilippudel figureeriv nähtamatu käsi viitab filosoofile ja majandusteadlasele Adam Smithile ning majanduslikule korrale. 2012. aastal osales OÜ Visible Solutions 9. Manifesta biennaalil.

Köler Prize’i nominentide näitusel 2011. aastal esitles Viir installatiivset fotosarja „Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru jt“ (2008–2011). Sari koosnes puitkonstruktsioonidel eksponeeritud fotodest, mille puhul objektide tavapärase kasutusloogika kaotamise ja pea peale pööramisega tuuakse nähtavale peidus olevad käitumismustrid ning hoiakud. Selle teosega esitas Viir küsimusi standardite, funktsiooni ja ebafunktsionaalsuse kohta.

Isikunäituse „Hirmus ilus torukael“ (Draakoni galerii, 2016) raames valmisid kunstnikul installatsioonid, mis koosnesid fotodest, eri suuruses plaaditud alustest ja skulpturaalsetest objektidest, tõstatades küsimusi, kas ja kuidas saab foto olla iseseisev objekt ning mitte taasesitus. Tegemist oli väljapanekuga, mis oli inspireeritud George Lakoffi ja Mark Johnsoni raamatust „Metafoorid, mille järgi me elame“ (2011) ning keskendus katakreesi mõiste rakendamisele visuaalkunstis. Katakrees kui kahe metafoori kokkupõrge avaldus Viiri loomingus pealtnäha sobimatute materjalide, objektide või sümbolite koosluses.

2019. aasta kevadel toimus Sigrid Viiri suurim isikunäitus „Võltspuhkaja“ (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, kuraator Maarin Mürk), mille fookuseks olid tänapäeval hägustunud töö ja puhkuse piirid. Selle näitusega jätkas ta ühiskonnas levinud normide ja reeglite dekonstrueerimist, vaadeldes seekord meie kaasajal levinud hoiakuid, harjumusi ning ebakindlustunnet töö- ja puhkusekultuuris.

Sigrid Viir on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias fotograafia eriala (BA 2009, MA 2009–) ning täiendanud end meediakunsti programmis Karlsruhe Ülikoolis Saksamaal (2007–2008). 2009. aastal tunnustati teda Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemiaga ja Eduard Wiiralti stipendiumiga, 2011. aastal oli ta Köler Prize’i nominent, 2012. aastal autasustati teda PULSE kaasaegse kunsti messi preemiaga ning 2013. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali kunstivaldkonna aastapreemia. Viir on üks kunstnike rühmituse OÜ Visible Solutionsi asutajaid. Viiri töid kuulub muu hulgas Eesti Kunstimuuseumi ja Carouseli kogusse.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo