Siim-Tanel Annuse installatsioon ja performance 47. Veneetsia biennaalil, 1997. aastal. Foto: Siim-Tanel Annuse arhiiv.

Siim-Tanel Annust (1960) peetakse eesti esimeseks ja üheks märgilisemaks performance’i-kunstnikuks, kuigi viimasel kahel kümnendil tegeleb ta rohkem graafika, maalikunsti ja fotoga. Koos Jaan Toomiku ja Raoul Kurvitzaga oli Annus 1997. aastal esimene Eesti esindaja Veneetsia biennaalil. Tema loomingut iseloomustab ideaalmaailma otsing, mille eesmärk on anda vaatajale võimalus tõusta igapäevakogemustest kõrgemale.

Siim-Tanel Annuse kunstnikutee algas 1976. aastal, kui tema varaseid graafilisi töid eksponeeriti nõukogude avangardi näitustel USA-s ja Rijeka rahvusvahelisel joonistuste biennaalil. Erinevalt toonasest tavast ei ole Annusel klassikalist kunstnikuharidust, vaid ta õppis Tõnis Vindi poolpõrandaaluses stuudios ning hiljem Tartu Ülikoolis kunstiajalugu. 1980. aastatel alustas Annus performance’itega oma koduaias, saades selleks inspiratsiooni Peterburi ja Moskva avangardistide korternäitustelt. Tuntuim neist on „Läbimised“ (1987) koos Ariel Lagle loodud originaalmuusikaga. Performance’i käigus viis Annus läbi tulerituaale, olles riietatud valgesse rüüsse ja kandes krooni. Etenduse lõpetas tuleväravast läbiminek ratastega alusel ja kinniseotud silmadega. „Läbimised“ tõusis isegi miilitsa huviorbiiti, mistõttu oli ta sunnitud koos televisioonimeeskonnaga jaoskonda ülekuulamisele minema. Nii põimusid kunstniku algselt pigem universalistlikud kavatsused poliitilise reaalsusega, saades veelgi hoogu perestroikast ja Eesti taasiseseisvumisest ning andes Annusele tagantjärele prohveti tiitli.

1997. aastal osales Eesti esimest korda Veneetsia biennaalil ning Kultuurkapital valis Giardini kaldapealsele (paviljonihoonet toona ei renditud) performance’ite ja installatsioonidega esinema Siim-Tanel Annuse, Jaan Toomiku ja Raoul Kurvitza. Annus lõi oma teose varasemas töös kasutatud motiivi põhjal ning muutis selle Veneetsia esinemise jaoks skulpturaalseks kolmemõõtmeliseks objektiks, mille ümber lavastas vormi sündi kehastava performance’i.

Nüüdseks on kunstnik kunagistest kuulsust toonud performance’itest edasi liikunud ning tegeleb peamiselt maali- ja graafikaloominguga, mida võib näha ka tagasipöördumisena noorusaja kunstimeediumi juurde. 2010. aastal eksponeeris ta Tallinna Kunstihoones isikunäitusel „Raha ja poeesia“ akrüülmaale, mis kujutasid suurendatud rahatähti Eesti 20. sajandi ajaloost. Detailidele keskenduvad tööd rõhutasid ideoloogia mõju ning ühtlasi selle üürikest kestvust väärtuslikuks peetavale mateeriale.

2010. aastatel on Annus osalenud erinevatel näitustel Euroopas ja Aasias, sh Hiinas ja Mongoolias, kus on eksponeerinud peamiselt abstraktseid fraktuurseid teoseid, mille puhul mängib tähtsat rolli materjalidega eksperimenteerimine ja käelise puudutuse sissetoomine. Kõige sellega püüab kunstnik viidata inimese meelte seotusele varasemate kogemustega, millest alateadlikult ammutatav on ehk tõesem kui see, mida hetkel käega katsume. 2019. aasta lõpus avati Adamson-Ericu muuseumis kunstniku retrospektiivnäitus „Läbiminek. Siim-Tanel Annus ‒ performance 1987 ja läbilõige loomingust“.

Siim-Tanel Annus lõpetas 1978. aastal Tallinna 4. Keskkooli ning alustas 1974. aastal kunstiõpinguid Tõnis Vindi erastuudios. 1978–1984 õppis Annus kunstiajalugu Tartu Ülikoolis. 1980–1993 oli ta üks põhilisi performance’i-kunstnikke Eestis. Ta on osalenud ligi 60 isikunäitusel Euroopas, Ameerikas ja Aasias ning esindanud Eestit 47. Veneetsia rahvusvahelisel biennaalil (1997). 2015. aastal esines Annus 2. Nanjingi rahvusvahelisel kunstifestivalil, kus tema loomingut hinnati peaauhinnaga. Kunstniku teosed on arvukates Eesti ja Soome kunstimuuseumides, Saksamaal ja USA-s ning paljudes erakollektsioonides üle maailma. Annus on muu hulgas pälvinud Kristjan Raua preemia (2011).

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo