Sirje Runge

Sirje Runge (1950) on maalikunstnik ja disainer, kes esindab eesti kunstis geomeetrilise abstraktsionismi ja minimalistliku maalikunsti suunda. Tema varasemas loomingus kohtuvad geomeetriline tasakaalustatus ja distsiplineeritud väljenduskeel, mille kaudu esitab kunstnik eri geomeetriliste kujundite kordusi. Seejuures saadab kunstniku huvi geomeetriliste elementide vastu ka süvenemine värviprobleemidesse, millest on aja möödudes saanud tema loomingu põhifookus.

Runge kuulub nende kunstnike hulka, kes 1970. aastate esimesel poolel lõid eesti avangardi uue ja radikaalsema laine. Samal kümnendil, eneseotsingu ajal, katsetas Runge mitmesuguste käsitluslaadidega. Esimesse perioodi kuuluvad teosed (nt „Tuvi linna kohal“, 1970; „Tiigrid linnas“, 1969) on põlvkonnale iseloomulikult seotud arhitektuuri- ja disainiesteetikaga. 1975. aastal kaitses Runge oma diplomitöö „Tallinna kesklinna miljöö kujundamise võimalusi“, mis on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu. Töös kujutles kunstnik värviküllases esteetikas ette tuleviku Tallinna utoopiaid. Ühtlasi oli Runge koos Leonhard Lapini ja Raul Meelega 1970. aastate kunstiuuenduste suhtes märgilise tähendusega näituse „Harku ’75“ üks initsiaatoreid.

Peagi asendusid Runge loomingus figuurid geomeetriliste vormidega: kolmnurkade, nelinurkade ja ringidega. Seda perioodi iseloomustab reeglipärane ning korrastatud lähenemine kujunditele ja värvidele (nt „Geomeetria XI“, 1976; „Ruum II“, 1977). Värviprobleemidesse süvenedes jõudis kunstnik 1980. aastate algul täielikult värvitundlikkusel põhineva visioonini. Kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud, et sel perioodil on kunstnik usaldanud oma sõnumi vahendamise värvile. Ka geomeetriline vorm, mida ta kasutab, on tähtis eelkõige värvikandjana.

1980. aastate lõpus domineerisid Runge loomingus õrnatoonilised abstraktsed maalid. Õhulisel, sügaval ja peenelt läbi maalitud värviväljal tugineb tähenduslik osa tooniskaala piirangutel (nt „Katastroof III“, 1987; „Katastroof VII“, 1988). 1990. aastatel jätkus Runge maaliloomingu minimalistlik suund ning sel perioodil valmisid näiteks sarjade „Varjud“ (1993–1994) ja „Arhitektoonid“ (1998) suureformaadilised õlimaalid. 2000. aastatest pärinevad kunstniku enda sõnul tema ühed olulisemad teosed: „Surmatants“ (2001–2003), „Suur armastus“ (2003) ja „Lahingulipud“ (2006), mis jäi Runge viimaseks maalisarjaks enne maalimise lõpetamist.

Runge viimaste isikunäituste seas on näiteks „Suur armastus“ (2011, Kumu kunstimuuseum), kus eksponeeriti samanimelist suureformaadilist teost, mida kunstnik kirjeldas isikliku armastusavaldusena maailmale. Näitusel „Vana Veenus“ (2017) esitleti samanimelist digitrükki, mille litograafiatehnikas teostatud paariline „Natüürmort peegliga“ pärineb aastast 1979. Sellel teosel on kujutatud loodus ja inimene ehk raudvoodil puhkav kunstnik, kes näib hajuvat sügavasse pildiruumi. Kõnealuse tööga sildab Runge noore ja vana „mina“, põimides oma elu ja loomingu sümboolselt kokku. Lisaks eksponeeriti näitusel 1990. aastate õlimaale sarjadest „Arhitektoonid“ ning „Varjud“. Näitus „Abstraktsioon kui avatud eksperiment“ (2018, kuraator Mari Laanemets) ühendas Runge 1970. aastate keskpaigas valminud joonistused ja maaliseeriad tema kui disainerihariduse saanu linnakujunduslike töödega. 2021. aastal teostub kunstniku enda sõnul tema üks tähtsamaid projekte „Suur Armastus – Kaunis Lagunemine“.

Runge on kunstnik, keda tuntakse isikupärase ja silmapaistva imago poolest. Näiteks sai ta 1985. aastal Tallinna Loomaaialt loa seal tiigrikutsikaga jalutada. Säilinud on fotod, millel Runge tiigrikutsikaga poseerib. Kunstniku tugev side loodusega avaldub ka tema loomingus, ütlustes ning õpetamismeetodis. Peamise mõjutajana näeb ta oma elus just loodust ning juhindub ka oma mõtteviisis loodusseadustest ja armastusest looduse vastu. Runge puhul on tegu kunstnikuga, kes lisaks maaliloomingule on panustanud kaasaegsesse kunstipärandisse oma filosoofilise mõttemaailma ja isikupärase õpetamismeetodiga. 2018. aastal andis New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseum välja Kesk- ja Ida-Euroopa kaasaegse kunsti antoloogia, kus Eestit esindava kolme kunstniku seas on liskas Leonhard Lapinile ja Jüri Okasele välja toodud ka Sirje Runge.