Taavi Suisalu, Tähelepanufiguurid. Isiknäitus, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, 2022. Foto: Paul Kuimet

Taavi Suisalu (1982) on kunstnik, kes töötab uusmeedia valdkonnas. Suisalu teoste vormistus tuleneb tehnoloogiate praktilise kasutusväärtuse muutmisest, leides seadmetele rakendust, mis erineb nende esialgsest otstarbest. Ta huvitub sotsiaalkultuurilistest fenomenidest ja tehnoloogia arengu põhjustatud muutustest inimese käitumises, tajudes ja mõtlemises.

Ühes esimeses Suisalu heli käsitlevas performance’is „Mürafoonia muruniidukitel“ (2013), niitis grupp inimesi kunstniku komponeeritud partituuride alusel muru. Ajalooliselt on haljasalad olnud eelkõige jõukuse ja võimu sümbol, kuid tänapäeval on neist saanud pigem äärelinnade tüütu taustafooni allikas. Isikunäitusel „Akende lummuses“ („I am NOT Sitting in a Room“, 2015) jätkas Suisalu heli omaduste uurimist. Tegemist oli parafraasiga kunstniku Alvien Lucieri helikunstiteosele „I am Sitting in a Room” (1969). Kui Lucier tegeles meelte abil tajutava ruumiga, siis „Akende lummuses“ käsitles laiendatud (virtuaalset) ruumi ja otsis selles transsi viivat resonantsi.

Kuraatoriprojektis „Olematute külade projekt“ (2014) kaardistas Suisalu 102 Eestis asuva hüljatud küla saatust, mis tänapäeval eksisteerivad vaid nimena. Ühte neist, Vorstimäe külla, lõi ta teose „Digitaalne fossiil“ (2014), mis seob paganlikud rituaalid kaasaja digikultuuriga. Vorstimäel asub arvutiga ühendatud kivi, millele on võimalik bluetooth’ikasutades oma andmeid ohverdada. Kogutud andmed saadetakse galeriisse, kus nad on „eksponeeritud“ betoonist kuubikus. Selle teose edasiarendus „Digitaalne fossiil II“ (2017) väljendub kolmemõõtmelise skaneeringuna kivist, mis galeriis eksponeerituna pöörleb ekraanidel ümber oma telje.

Teose „Maastikud ja portreed“ (2016) fookuses on kosmoses tiirlevad katkised satelliidid, mis edastavad veaesteetilise potentsiaaliga lopergusi, katkendlikke ja müra tekitavaid signaale. Selle töö puhul tegeleb Suisalu ühtaegu kosmilise field-recording’u ning kaugfotograafiaga, Elektromagnetmaastikelt salvestatud signaalid on Suisalu konverteerinud helideks ning nendest komponeeritud teose välja andnud vinüülplaadil „Etüüdid mustas“ (2016).

Taavi Suisalu on õppinud Tartu Ülikoolis sotsioloogiat ja informaatikat, lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamkunsti osakonna (BA, 2010) ning Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna uusmeedia eriala (MA, 2014). Õpingute ajal on ta end muu hulgas täiendanud Nantes’i disainikoolis Prantsusmaal ja Genfi Kunsti- ja Disainiülikoolis Šveitsis. Ta on osalenud mitmes rahvusvahelises kunstiprojektis ja töötoas Saksamaal, Inglismaal, Islandil, Šveitsis, Soomes, Venemaal, Belgias ja Baltimaades. 2014. aastal autasustati teda noore kunstniku preemiaga. Ta on end täiendanud ISCP residentuuris (International Studio & Curatorial Program) New Yorgis (2022). Ta on üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2023–2025.

Lisaks

Valitud projekte

Toeta meid