Taavi Talve, Pimetähn, 2016. 12 min. 16 mm film HD videol, must-valge, heli. Projektsioon kahel ekraanil, installatsioon. Vaade näitusele "Arhitektuuri ja arhiivi vahel", kuraator Kati Ilves, Kumu kunstimuuseum, 2016. Kunstniku loal

Taavi Talve (1970) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik. Tema viimase aja 16-mm analoogmaterjalile üles võetud filmilooming lähtub uurimuslikust impulsist ning minevikusündmuste seostest tänapäeva ja iseendaga. Neis vaatlustes segunevad faktid ja fiktsioonid, dokumenteeritu ja kujutlused.

Talve sisenes kohalikule kunstiväljale 2005. aastal kunstirühmituse Johnson ja Johnson liikmena (koos Indrek Köstriga). Nad on koos teinud lühifilme, videoid, ruumiinstallatsioone, skulptuure, objekte ning kontekstispetsiifilisi aktsioone. Nende tegemisi iseloomustab neokontseptuaalne institutsiooni- ja meediakriitika ning vasakpoolne vastuhakk turukapitalismile. Üks kuulsamaid JJ ettevõtmisi on „Paldiski projekt“ (2006–2013), millega seoses haarati kaasa suur osa Paldiski elanikkonnast, et otsustada, millist Amandus Adamsoni mälestusmärki eesti ühe tuntuma skulptori kodulinn vajaks. Kuna Adamsonis nähti kogukonnaülest isafiguuri, oli projekti eesmärk muu hulgas keerulise minevikuga Paldiskis demokraatliku otsustusprotsessi ning vene ja eesti kogukondade koostöö modelleerimine. 2013. aastal avati Paldiski linnasüdames Adamsoni „Laeva viimase ohke“ (1899) replica-skulptuur, mille linnavõimud kuu aega hiljem eemaldasid ning mis mõne aasta möödudes leidis kohalike initsiatiivil endale uue asupaiga Paldiski lähistel Pakri pangal.

Talve teisi koostööprojekte ja varasemat ainuloomingut iseloomustab keskendumine artikulatsiooni ja keelelise eneseväljenduse ebaõnnestumisele, tsitaatide kasutamine ja visuaalne lakoonilisus. Tema varasemate teoste puhul on täheldatud sotsiaalkriitilist tooni, mille sihiks on taasiseseisvunud Eesti poliitiline diskursus, kus põimuvad turukapitalism ja rahvuslik meelsus. Näiteks lõi Talve esimene isikunäitus „Järjehoidjad“ (2010, Hobusepea galerii) Margaret Thatcheri 1975. aasta „Free Society“ kõne, laulupeo, neoliberaalse majandus- ja ühiskonnamudeli, majanduskriisi, poliitilise aktivismi ning rahvarahutuste vahelise sideme.

Talve hilisemate filmitööde keskmes on huvi arhiveerimise ning mineviku- ja tänapäevasündmuste omavaheliste seoste vastu, sealjuures tema enda positsioon mäletajana, subjektiivse tõlgendaja ja ettekujutajana. 2016. aastal osales Talve Kumu kunstimuuseumis näitusel „Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve“ (kuraator Kati Ilves, 2016/2017), kus ta näitas filmiinstallatsiooni „Pimetähn“ (2016, „Blind Spot“). Töö jutustab loo tantsijast ja koreograafist Epp Kotkast, kes tegutses 1970. aastatel New Yorgis, peamiselt koos Ameerika koreograafi ja filmitegija Yvonne Raineriga. Kunstnik hakkas Kotka jälgi ajama pärast seda, kui märkas tema nime Raineri 1972. aasta filmi „Lives of Performers“ lõputiitrites. Tulemuseks on fotode, kaadrite, artiklite, väljavõtete ning elulooliste kildude kollaaž, milles on nähtud obsessiivset ettekäänet äratada ellu arhiiv ja luua personaalne suhe kadunud ajalooga. Videost ja kriminullilikust ruumiinstallatsioonist koosnev „Pimetähn“ portreteerib Epp Kotkast pigem kinnisideelise fiktsiooni kui reaalse inimesena.

Filmitegijana kasutab Talve ajalooliste sündmuste pressifotode ja arhiivimaterjalide ümberfilmimist ning loob nendest ruumilise ja liikuva kollaaži. 2018. aasta Köler Prize’i näitusel eksponeeris ta 1972. aasta Müncheni olümpiamängude terrorismiakti taasesitust installatsioonina „The World To Come“ (2018), mis tugines omaaegsele meediakajastusele ja mälestustele toimunust.

2020. aastal toimus Talvel Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis isikunäitus „Dokumenteeritud vaatepunktid“, mis kõneles maastiku ja mälu suhetest. Näituse aineseks olid maastikke raamivad pilgud, eri ajastutest pärinevad reisikirjeldused ja päevikumärkmed, mitmelt autorilt lähtuvad vaatlused. Jutustus oli esitatud minavormis sissekannetena, mis sidusid eri ajastud, sündmused ja inimesed üheks looks.

Taavi Talve õppis Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri (1993–1997) ja vabasid kunste (MA, 2005–2008). Alates 2005. aastast on Talve olnud tegev kunstnike rühmituses Johnson ja Johnson (koos Indrek Köstriga), mida tunnustati 2013. aastal Kultuurkapitali aastapreemiaga. Talve on kahel korral olnud Köler Prize’i nominent: 2012. (Johnson ja Johnsoniga) ja 2018. aastal. Tema teosed kuuluvad Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja Ludwigmuseum Budapesti kogudesse. Ta töötab Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri- ja installatsiooniosakonna juhatajana.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo