Tanja Muravskaja, Nimeta/Autoportree. Fotodiptühhon. 2015. Pigmenttrükk, 95 x 70 cm.

Tanja Muravskaja (1978) käsitleb oma foto-, video- ja installatsiooniloomingus peamiselt Eesti ühiskonna identiteediproblemaatikat, mida on mõjutanud ajaloolised protsessid ja globaalsed arengud.

Muravskaja on tuntud mitme portreesarjaga, millest üks varasemaid, „Positsioonid“ (2007), kõrvutab noori eesti kunstnikke noorte eesti neonatsidega – esimeste ainsaks kehakatteks on Eesti riigilipp, teised aga seisavad valvel riigilipu juures. Portreesari ja samanimeline näitus „Nemad, kes laulsid koos“ (2008) kujutab poliitikuid ning laulva revolutsiooni ja Rahvarinde võtmefiguure. Lähivõttes portreed toovad ühest küljest esile vananemise, kuid viitavad seejuures ka küsimusele, milliseks on praeguseks muutunud 1980. aastate lõpul laulva revolutsiooniga alguse saanud uus Eesti riik. Eelneva näituse mõtteline jätk on väljapanek „Lucky Losers“ (2009), kus mustal taustal on esitatud kohaliku venekeelse kultuuriruumi reaalsete, imaginaarsete ja potentsiaalsete liidrite videoportreed.

Portreesarjas „Eesti rass“ (2010) on kujutatud noori mehi täpsustava viiteta nende nimele või sotsiaalsele taustale. Sellega seoses spekuleerib kunstnik „tüüpilise eestlase“ identiteedi üle ja küsib, kas selline „rass“ on tõesti olemas. Rahvuse ja rassi teema jätkus sarjaga „Omad“ (2017), mis kujutas Eestisse teenistusse saadetud NATO sõdureid. Selle seeria fookuses oli riiklik julgeolek, poliitiliste konfliktide mõju enesetajule ja nüüdisaegsete identiteetide loomine muutuvas geopoliitilises tegelikkuses.

Kahekanalilises videoteoses „Kolm õde“ (2015) on Muravskaja intervjueerinud oma nõbusid, kes elavad pärast Ukrainas lahvatanud poliitilist ja sõjalist konflikti kahes inforuumis. Videotes avaldub lähisugulaste ideoloogiline erimeelsus ning selle tungimine eraellu, tekitades peresisese konflikti. „Kolm õde“ tegeleb eetilise probleemiga: kuidas vältida oma pere solvamist, õdede vaenlasteks muutmist, teose vaataja tõekspidamiste riivamist, kuidas jääda iseendaks, säilitada oma vaatepunkt.

2007. aastal Eesti lipuvärvide kombinatsioonis loodud teost „Autoportree. Positsioonid“ (Tartu Kunstimuuseum) on kunstnik edasi arendanud diptühhonina. „Nimeta/Autoportree“ (2015) kujutab musta värvi riietunud kunstnikku valgel ja mustal taustal. Eesti-ukraina kunstnik Muravskaja pole küll moslem, kuid naisena kannab ta välja patriarhaalsust ja teisesust kujutava riideeseme. Seeläbi sünnib uus poliitiline subjekt, mille paljusus ongi uus normaalsus.

2018. aasta Köler Prize’i näituse jaoks valminud kõikehaarav installatsioon „2036“ (2018) tegeleb militaarse oleviku ja tuleviku poleemikaga, lähtudes poliitilisest konjunktuurist, mida leiab peavoolumeediast, konkreetsest näituseruumist ja selle ajaloost. Just samas kohas paiknes vastavalt hoone 1972. aasta põhiplaanile nn punanurk, millest ajendudes lavastas kunstnik mahajäetud õpperuumi, kus noorkotkad ja kodutütred 2018. aastal omandasid „isamaalisi“ teadmisi. Tuleviku kangelaste pleekinud oranže siiditrükis portreesid, Vabadussõja kaarti ja üldse kogu tuba katab tolm, pakkudes sel viisil praegusele ühiskonnale tagasivaadet tema tulevikust aastate pärast.

Elo ja Friedebert Tuglase fotoarhiivil põhinev näitus „Aiapagu. Tuglaste koduaed Tanja Muravskaja fotoobjektiivis“ (2019, Kumu kunstimuuseum, kuraator Elnara Taidre) keskendus poliitilistest repressioonidest tingitud sisepagulusele. Friedebert Tuglas oli hinnatud kirjanik, kes nõukogude perioodi algusajal ei saanud oma loomingut avaldada ja leidis koos naise Eloga lohutust koduaia eest hoolitsedes. Muravskaja käsitlus tekitas foto dokumentaalseid ja poeetilisi aspekte laiendades ruumilise keskkonna.

Tanja Muravskaja on õppinud ajakirjandust Tallinna Ülikoolis, fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias (BA 2005; MA 2010) ja täiendanud end Westminsteri Ülikoolis. Alates 2007. aastast on tal olnud kümmekond isikunäitust nii Eestis kui ka välismaal. Teda on autasustatud Eesti Kultuurkapitali loomingulise aastastipendiumiga (2008, 2016), Kultuuriministeeriumi riikliku stipendiumiga (2014) ja Sadolini kunstipreemiaga (2015). Muravskaja on üks kunstnikupalga saajaid aastatel 2017–2019. Ta on võitnud Köler Prize’i grand prix (2018). 2020. aastal viibis Muravskaja WIELSi residentuuris Brüsselis.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo