Timo Toots, Memopol II. 2011. Interaktiivne installatsioon, kaasdisainer: Martin Rästa, kaasprogrammeerijad: Tanel Külaots ja Arne Gödeke, heli: Hendrik Kaljujärv ja Karl Saks.

Timo Toots (1982) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle teosed väljenduvad interaktiivsete installatsioonidena, mis tegelevad sotsiaalsete käitumismustrite, infovälja ja virtuaalsusega. Tema loomingus tulevad esile küsimused tehnoloogilise arengu mõjust ühiskonnale ja indiviidi elukvaliteedile.

Tootsi üks esimesi inimese ja tehnoloogia suhteid näitlikustav interaktiivne töö „Meediamull“ (2008) loob külastaja ümber meediamaastiku, kuhu on projitseeritud pealkirju rahvusvahelisest ja kohalikust meediast. Mida hoogsamalt põrandal asetseval plaadil keerelda, seda rohkem tekib külastaja ümber peadpööritavat meediavahtu.

Isiklikku infovälja kaardistav teos „Autahvel“ (2009) hindas näituse külastaja sotsiaalset positsiooni ID-kaardi alusel. Kui „Autahvli“ puhul on tegemist pigem mängulise ja pseudoandmeid genereeriva masinaga, siis selle edasiarendus „Memopol-II“ (2011–2013) on oma haardelt juba palju võimsam, kuvades lisaks internetis leiduvale infole kasutaja kohta ka teavet erinevatest riiklikest andmebaasidest. Digitaalse jalajälje hindamiseks tuleb masinasse sisestada kas ID-kaart koos PIN-koodiga või skaneerida oma pass. „Memopoli“ üks ideid on näidata teises esteetilises võtmes samu tööriistu, mis meie igapäevaelus figureerivad. „Memopol-III“ (2018) kogub lisaks eelmainitule ka informatsiooni nutitelefonist ja pilveteenustelt. Installatsiooni eksponeeritakse esmakordselt Kumu kunstimuuseumis näitusel „Ekraani arheoloogia“.

Indiviidi haavatus tehnoloogiliste seadmete usaldamisel väljendus näitusel „Z“ (2014), kus manipuleeriti näituse külastaja reaalsustaju ja ohutundega. Kasutades infrapunatundlikke ekraane, avaldus näitusesaalis hoopis teistsugune reaalsus kui palja silmaga. Ruumiinstallatsiooni keskmes oli (küber)politseiauto, mis pimedusse mattudes omandas ekraanilt vaadatuna eelnevast erinevad omadused.

Linnaruumi projekt „Soodevahe“ (2009–2011) tutvustas seniavastamata miljööväärtuslikku illegaalset asumit Tallinna lennujaama taga asuvas suvila- ja aiamaapiirkonnas. Juba varem oli Toots rajanud Soodevahesse kitsamale ringile mõeldud Linnujaama – piraatseiresüsteemi, kus oli võimalik koguda infot lennuliikluse kohta. Suurenenud turistkonna tarbeks rajati muuseum SoMu, baar, DIY hotell Baldahhiin ja Vatiteater. Isetekkeline institutsioonide võrgustik on praeguseks hävinud.

Sarnasest isetegemise ja vabaduse taotlusest on Toots asutanud Otepää lähistele kunstiresidentuuri Maajaam (alates 2013), mis keskendub looduse ja tehnoloogia sünteesile. Asendades linnakeskkonna künkliku maakohaga, pakuvad seal eksponeeritud kõrgtehnoloogilised kunstiteosed võimendatud kogemust.

Toots on loonud ka avalikke skulptuure, nagu Hiiumaa gümnaasiumi ette rajatud „Tuuleluule” (2016), mis koosneb kahest „raamatulehest“ metallkonstruktsioonil, mille sisuks on mustad ja valged „tuulepikslid“. Kui tuul puhub läbi „raamatu“, paneb ta pikslid pöörlema, tekitades heli ning luues üha uusi mustvalgeid luulemustreid.

Timo Toots on õppinud informaatikat Tartu Ülikoolis ja fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2009). Õpingute ajal on ta end täiendanud Islandi Kunstiakadeemias ja Karlsruhe Kunstikõrgkoolis meediakunsti erialal. Ta on esinenud isiku- ja grupinäitustel mitmel pool Euroopas ja Eestis. Teda on autasustatud prestiižse Ars Electronica Golden Nica auhinnaga (2012) ja Kultuurkapitali aastapreemiaga (2012).

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo