Urmas Lüüs

„Urmas Lüüs on eesti kunstnik, kes töötab ehte, skulptuuri, installatsiooni, kirjutamise, muusika ja teatri vallas.“ Nii kõlab kokkuvõtlik selgitus kunstniku koduleheküljel. Talle tuttavate püsimeediumitena võib loetelule lisada veel tikandi, video ja fotograafia. Lüüsi mitmekülgse tegevuse lähtealuseks on materiaalne, argiesemeisse füüsiliselt sisse kodeeritud mõistatus, ta alustab tööd sageli obsessiivse kogumisprotsessiga. Nii oli tema viimase, 2023. aastal Tütar galeriis toimunud isikunäituse lähtealuseks üle 7000 kalmistutel tehtud foto. Näitus „Inimene, Jumal on su loonud eimillestki ja tuletab seda liig sageli meelde“ keskendus katoliiklikule hauakultuurile.

Uusmaterialismi teoreetilisele horisondile jääva kunstnikuna pöörab Lüüs ümber kontseptualismi tähtsaima põhimõtte, mis ütleb, „et mõte olgu intensiivsem kui selle kehastumise väljendusjõud“[1]. Lüüsi kreedo kajastub uskumuses, et kunstilist teksti hoiab töös materjali isikliku poeetilise manipuleerimise energia. Kõige üldisemal tasandil tähendab see teadlikku vastandumist nii industriaalse tootmisühiskonna kui ka teenustepõhise infoühiskonna valdavatele käitlusmudelitele. Lüüsile omased meediumi/žanri dialoogid saavad alguse tarbekunstniku praktiliste käsitööoskuste arsenalist. Süsteemi aluseks on näiliselt kasutu dekoratiivse žesti kõnekus.

Kunstnikuna on Lüüsil kummastav püsisuhe küllastatud vaesuse esteetikaga. See ulatub tema puhul religioosse kitši kujundlikkusest katoliku usu kalmistutel kuni jahimajade seintel tolmuvate suveniirsarvedeni ning merevaigukildudest maitsetutest looduspiltidest kuni rišeljöötikandis pitsini. Tema suhe nende meie esteetilise fookuse äärealadelt üles korjatud esemeliste maailmadega on aga kõike muud kui nostalgilis-sentimentaalne camp’imine. Seda iseloomustab läbi elatud, kokku kogutud ja üle kuhjatud ainese retroaktiivne ergastamine grotesksevõitu kujunditeks ja kiiksuga lugudeks.

Lüüsi skulpturaalse detailina esitatud kujund võib elada uut elu atribuudina mõnes fotos või videos või tema hilisemas installatsioonis ja füüsilise teatri etenduses. Hea näide on südamemotiiv: see väljendub hiiglaslikus 35-kilone raudsüdames, mis juba pooletunnise kandmise järel ihule jõhkrad vermed jätab, ja portselanist südamekujulistes pudelites, mida ta videos „Mortal Combat. Love“ (2016) vastamata armastuse metafoorina Molotovi kokteili süütepudelitena vastu leekima löövat seina paiskab. Seesama süda, ehkki uues füüsilises kehastuses, tuleb objektina taas mängu tema viimasel installatsiooninäitusel Tütar galeriis. Ehtekunsti, tikandi ja skulptuuri vahemaastikul opereerivad kinniskujundid leiavad endale pidevas ringluses uusi kohti Lüüsi avatud, ent üleküllastatud kunstisüsteemis. Sama juhtub ka videoga näitusel „Teatavate piiride poorsusest“, mille motiiv peas pimesi padjapüüri meikivast tegelasest ujub uute tähendusvarjunditega uuesti pinnale lavastuse „Tädi Õie 65. sünnipäev“ teises pildis. Igal esemel ja žestil on oma võimalik järelelu.

Näitus „Teatavate piiride poorsusest“ (2021) koosnes Lüüsi lahkunud vanaemast mahajäänud esemetest, millesse kunstnik sekkus dialoogipartnerina. Näiteks teose „Olid segased ajad“ aluseks oli vanaema sinililletikandiga linik. Kunstnik tikkis sinna lisaks teksti „Olid segased ajad. On segane aeg“, mis oli võetud intervjuust, mille vanaema andis ajalehele Lääne Elu 1988. aastal. Taas toimis Lüüsi loominguline süsteem, hargnedes korraga laiali nii üksikteoste kui ka tervikinstallatsiooni tasandile.

Midagi ligilähedast toimub ka tema esemelistes lavastustes. Nii lähtus 2022. aastal Sõltumatu Tantsu Lavale loodud installatiivne keskkond „Ülerahvastatud üksindus“ – tardunud sekund kujuteldavast etendusest – väljamõeldud vanemale naisele kuulunud argisest keskkonnast. Butafoorsed seinad jagasid lava tsoonideks, mida vaatajad läbisid kui totaalse installatsiooni keskkonda. Meditatiivsed objektid, millega sellel teekonnal kohtuti, tekitasid koreograafilise kogemuse. Lüüsi installatsioonides ja lavastustes esitatud väiksemaid töid näib iseloomustavat sakramentaalsuse printsiip: nähtamatu ja spirituaalne on kohal nähtava ja materiaalse kaudu, mis omakorda muutub selle kohaloleku kaudu pühaks.

2023. aasta kevadel võtsid Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste oma kabakovilikult totaalse installatsiooniga „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“ üle Hop galerii kitsukesed ruumid. Teos oli mõeldud kujuteldava lisavaatusena Anton Tšehhovi näidendile „Kirsiaed“. Kui installatsiooni tekstuaalne mõõde jäigi vaatajaile kulissidetaguseks kujutelmaks, siis seda mõjuvam oli selle füüsiline kohalolek. Nõukaaegsetest pruunikatest sektsioonkappidest moodustuvat klaustrofoobilisuseni labürintjat vaatajateekonda saatsid hüljatud jahimaja butafooriana mõjuvad suveniirsarved, elektiriküünlad ja kummituslikult tiirlevad ventilaatorilabad, mis olid oma liikumistee murdnud kohati suisa läbi sektsioonkappide. Domineerisid vaikelu, vanitas’e ja natüürmordi motiivid oma õõvastavas tihendatuses.

„Tädi Õie 65. sünnipäev“ (2024) oli kunstniku esimene näitlejatega lavastus. See oli karakteerne töö taustatekstidega, mis olid algselt mõeldud vaid tegelaskuju reljeefsemaks väljajoonistamiseks ja tema tegutsemismotiivide läbimõtlemiseks. Novellilaadsed lühilood, mida vaatajad said kuulata sel ajal, kui nad ootasid sünnipäevapeole juhatamist, moodustasid peaaegu raamatu mahus anekdootlike jutustuste kogumiku. Justnimelt sellisel kumulatiivsel moel jätkab Lüüs oma loomingulises süsteemis uute paralleelmaailmade tekitamist.

Hanno Soans

Tekst valmis algselt Tütar galerii tellimusel, selle täispikka versiooni saab lugeda galerii kodulehelt.

[1] Thurlow, Vappu. Salapärane performance. „Lähenemised. Kunstitekstid ja näitused 1988–2001“, 2006. lk 50–56.