Kunstnikupaar Varvara Guljajeva (1984) ja Mar Canet (1981) on tegutsenud alates 2009. aastast. Nende looming on inspireeritud digiajastu sotsiaalsetest muutustest ning asetseb kunsti, disaini ja tehnoloogiliste eksperimentide piirialadel. Peale selle huvitab kunstnike duot kineetika ja osaluskunst, mis on tähtis osa nende loomingust.

Kunstnike üks rahvusvaheliselt tuntumaid teoseid „Soovisein“ (2014) väljendab tänapäevase tehnoloogia kaudu maagilist soovimise akti ehk tulevikku loovat sõna. Interaktiivne installatsioon muudab külastaja välja öeldud soovi liblikaks.

Teoses „WiFipedia“ (2015) annavad Varvara & Mar ülevaate, kui tihedal ja informatsiooniküllasel digitaalsel maastikul me pidevalt liigume. Nad on jalgsi- ja rattaretkede ajal skanninud üle 30 000 Tallinna WiFi-võrgu ning köitnud need võrgunimede ja täpsete koordinaatidega varustatuna raamatusse. „WiFipedia“ on nagu kohaspetsiifilise enesemääratlemise, Tallinna digitaalse allhoovuse etnograafiline uurimus, koosnedes 32 tähemärgi piires tehtud seisukohavõttudest, mis on vahel mängulised, vahel poliitilised, nagu „Savisaar maha“, „Pesakene“, „FBI surveillance van“, „Kallis, see on meie Wifi!“ või „Osta ise omale ruuter :)“, „SuitsetamineKahjustabNaabreid“, „Igaf ja Palaf“.

Nüüdsel liikuval ajal on aina suurem hulk inimesi jäänud ilma senisest kohapõhisest kuuluvustundest. Nii on ka Varvaral & Maril raskusi enda identifitseerimisega ühe kindla rahvuse või riigi kaudu. Teos „Kameeleon“ (2016) vaatleb interaktiivsete installatsioonide keeles kosmopoliitses maailmas valitsevat keerukat identiteedikriisi, küsides, mis tähendus on tänapäeval rahvuslipul ning kuidas sobitub natsionalism üleilmastunud ühiskonda.

Teoses „Inimesed ei peaks loendama“ (2017) eksponeerib kunstnikupaar robootilist klõpsajat, esitades küsimusi seoses tööhõive, robootika ja meie ülistava suhtumisega kvantifitseerimisse. Teos näitab performatiivselt, kuidas rutiinsed tööd üle võetakse, ning juhib ühtlasi tähelepanu meie kinnismõttelisele vajadusele kõike loendada ja mõõta. Singulaarsuse ja originaalsuse küsimust käsitleb ka nende teos „Pühapäevamaalija“ (2018) – amatöör-bot, kes nn pühapäevakunstnikuna püüab jäljendada oivalist maastikku omamoodi romantilise akti ja stiilina.

Varvara Guljajeva doktoritöö „Interaktsioonist osalusjärgsuseni: aktiivse osaleja kaduv roll“ (2019) põhineb kunstnikupaari endi kunstiteostel. Uurimus selgitab, kuidas interaktiivne kunst on saavutanud kulminatsiooni ja täiuse, andes ruumi uut tüüpi meetodi esiletõusuks. Selleks võiks olla osalusjärgne kunst: vaataja kohalolu galeriis ei muuda otseselt kunstiteost – tema eelnevad valikud on seda juba muutnud. Kollektiivne osalus uudisvoo tarbijate ja loojatena on pannud paika teose omadused juba enne külastaja galeriisse sisenemist.

Kunstnikupaar Varvara & Mar on oma teoseid näidanud arvukatel rahvusvahelistel näitustel ja festivalidel, nagu ZKM-is (2018/19, Karlsruhe), MAD-is (2016, New York); FACT-is (2011, Liverpool), Santa Monicas (2016, Barcelona), Barbican Centre’is (2014, London), Onassise Kultuurikeskuses (2015/16, Ateena), Ars Electronica Museumis (2013, Linz). Kunstnikud on viibinud paljudes residentuurides üle maailma. 2015. aastast korraldavad nad ARS-i maja ateljees avatud töötube ja loenguid. Neid on autasustatud Google DevArti (2014), Baltic Goes Digitali (2012) ja 23. Stuttgarter Filwinter meediakunsti (2010) preemiaga ning nad on võitnud FabAwardsil 3. koha (2015). Samuti on kunstnike duo pälvinud avaliku kunsti konkurssidel mitu esimese, teise ja kolmanda koha preemiat Eestis (NUKU, Pronksi 12, Põlva Ühisgümnaasium, Paks Margareta) ning osutunud finalistideks Austraalias ja Kanadas.

Lisaks

Valitud projekte

EAS Logo