KKEKi ajakiri lõpetab

Kaarin Kivirähk

13.12.2021

2022. aastast lõpetab KKEKi ajakiri senise tegevuse. Või õigem oleks ehk öelda, et muutub, sulades laiali erinevate meediakoostööde vahel ja liikudes voolavalt üle ingliskeelseks kunstiajakirjaks.

KKEK on alati püüdnud olla lünkade täitja Eesti kunstiväljal—kui millestki on puudus, proovib KKEK selle augu üles leida ja sinna midagi (kas või ajutist) asemele pakkuda. Nii sündis kunagi ka ajakirjale eelnenud KKEKi uudiskirja formaat vajadusest, nagu meenutab selle ellu kutsunud Rebeka Põldsam (vt kommentaari allpool). Mis on praeguseks muutunud võrreldes uudiskirja algusega 2014. aastal? Kunstiväljale on tekkinud mitmed uued infokirjad: oma uudiskirjad, mis teatavad ka asutustega seotud kunstnike tegemistest ja avaldavad kohati näiteks intevjuusid, on EKA-l, Eesti Kunstnike Liidul, ARS kunstilinnakul, NOAR-il. Mitme näitusemaja kommunikatsioon on läinud paremaks ja laiahaardelisemaks, nii et kunstiinfo jõuab kaugemale. KKEKi koostöö meediaga on kasvanud ja muutunud regulaarseks: lisaks tavapärasele kommunikatsioonitööle ja ajakirjanike kunstireiside korraldamisele on meil ülenädalane koostöörubriik „Elu koos kunstiga“ Postimehega ning üle kolmapäeva käib KKEKi töötaja Kuku raadio hommikuprogrammis näitusi soovitamas. Kunstikriitiku stipendiumi saaja Maria-Helen Känd alustas Vikerraadios rubriiki „Kunstiamps“ ja veab ajakirjas Edasi oma kunstirubriiki. Ja isegi minul endal on kohati varjusurmast pead tõstev kunstirubriik „Raamist väljas“ Postimehes.

Küll aga tundus meile, et vähe liigub Eesti kunsti kohta infot muudes keeltes. Olles mõnda aega koostanud KKEKi väliskontaktidele Eesti sündmuste ülevaateid inglise keeles, selgus, et tegelikult pole eesti keelt mitterääkivale inimesele siinses kunstis toimuvast veebi vahendusel kuigi kerge pilti selgeks saada. Rääkimata pikematest artiklitest ja ülevaadetest. Seda kõike arvesse võttes tundus olevat hea hetk, et edasi liikuda.

Mis sai nende seitsme aastaga tehtud? KKEKi uudiskiri kasvas edasi KKEKi veebiajakirjaks. Algusest peale ei edastanud me ainult KKEKi enda sündmuseid, vaid rõhk oli just kogu Eesti kunstivälja kajastamisel. Ilmusid näiteks ka eri linnade fookused: Rapla, Kuressaare, Valga, Tartu, Narva kunstielu kaardistused. Tõlkisime tekste sellistelt tüüpidelt nagu Andrew Berardini või Franco Berardi. Huvitav oli kirjutada ja tellida reportaaže erinevatelt välismaa kunstisündmustelt. Mäletan, kuidas sai kõikuva internetiga Veneetsia korterist saadetud välja üht esimestest reportaažidest: 2015. aasta Veneetsia biennaalilt. Hiljem ilmusid reportaažid veel ka kõigilt järgnevatelt Veneetsia biennaalidelt ja näiteks veel Londoni Frieze’ilt, Reykjavikist Sequences festivalilt, Manifesta biennaalilt, mõlemalt toimunud Riia biennaalilt, Peterburist, Kiievi kunstinädalalt ja biennaalilt.

Esimene KKEKi uudiskiri ilmus 6. oktoobril 2014 ning minuga koos töötas sellega Rebeka Põldsam. Juba oktoobri lõpuks oli liitunud ka disainer Brit Pavelson. Algse kontseptsiooni kohaselt ilmus kuu viimases numbris erinumber, kust leidis pikemaid artikleid mõnel aktuaalsel teemal. Juba varsti aga hakkasime midagi lisama igasse numbrisse. Alustas rubriik „Kommentaar“, millega kaasnes väike digijoonistus Britilt. Kusjuures—esimese kommentaari kirjutas Sten Ojavee Tallinna Kunstihoone näituse “CAN`T GO ON/MUST GO ON” teemal toimunud lugemisgrupist.

Esimene KKEKi ajakirja välireportaaž 2015. Veneetsia biennaalilt.

2017. aastal liitus tiimiga Marika Agu, kes hakkas ühtlasi toimetama ajaloorubriiki „Meenutaja“, kus jõudsime käsitleda mitmeid põnevaid unustatud ja unustamatuid seiku Eesti kunsti lähiajaloost. „Meenutaja“ idee oli välja tuua leide KKEKi arhiivist, aga tegelikult jõudis sinna ka palju põnevaid mälestusi ja lühiuurimusi, millel on potentsiaal kasvada suuremateks uurimustes. Nii juhtus näiteks Anna Kaarma looga elust Lasnamäe ateljeekorterites, millest kasvas välja Anna projekt tänavusel Tallinna Fotokuul. Mulle endale pakkus suurt rõõmu koostada koos Marikaga sel kevadel lugu „30 aastat toidupilte kunstiüritustelt“. Marikaga koos tulid KKEKi ajakirja ka rubriigid „Arhiivikuller“ ja „Raamatuklubi“, ta on olnud kaasamõtleja ajakirja sisus ja lugude kirjutaja.

2020. aasta alguses avasime uue veebi, kus eelnevalt paralleelselt Mailchimpis ja KKEKi vanal lehel asunud ajakiri sai endale korraliku kodu. Kujundajana alustas Mai Bauvald ja sel aastal avasime esimest korda ajakirja platvormina Eesti kunstnikele, kes lõid nädala sündmuste juurde visuaalseid kommentaare.

KKEKi ajakiri eristus oma kaasteelistest eesti kunstis selle poolest, et me ei avaldanud näitusearvustusi, sest need moodustavad põhiosa kõigi teiste kunsti kajastavate väljaannete sisust. Kunsti ökosüsteemi kuuluvad ka selised „argised“ teemad nagu toit ja pere, millest kunstiajaloo õpikutes ei kõneleta. Oluline eesmärk on olnud pakkuda kõneplatvomi kunstnikele ja teistele kunstivälja tegijatele, kes ei pääse ehk tavapäraselt laiemas meedias oma sõna levitama. Verstapostiks ajakirja kalendris said märtsikuised pikad intervjuud naiskunstnike ja -kuraatoritega. Lood on kõik üleval uues veebis ja jäävad sinna ka tulevikus. Verstapostid olid ka suur suvine kunstikalender näitustega üle Eesti ja jõulueelsed aastakokkuvõtted, millega alati kaasnesid vahvad kollaažid aasta tegijatest.

KKEKi ajakirja ilmub veel üks number järgmisel esmaspäeval, kui ilmuvad selle aasta kokkuvõtted, mida illustreerib vanade aegade mälestuseks taas Brit Pavelson.

Suured tänud kõigile kaasautoritele imelise panuse eest ja lugejatele meid jälgimast, kiitmast ja vajadusel vigu parandamast!

*

Kommentaar. Kuidas sai KKEKi uudiskiri alguse ja mida selle tegemise ajast mäletad?

Rebeka Põldsam, KKEKi uudiskirja algataja ja kaastoimetaja 2014–2017:

Umbes aastani 2012 andis Sally Stuudio formaadi kunstikeskus.ee alt välja bukletti Art This Week, kus oli kas paari kuu või terve kvartali Tallinna näituste kava. Ühel hetkel seda enam välja ei antud, aga meile Maria Arusooga, kes olime tulnud Londonist õppimast ja käinud mõnes kunstimetropolis veel, kus ilma näitustekavata võib kõigest ilma jääda, näis ainuvõimalik, et ka Eesti näitustekava alati saadaval. Nii et alguses oli see niisama infokiri linkidega. Praegu saab igalt ajalehelt tellida endale uudistekokkuvõtte valitud teemadel, aga aastal 2013 olid uudiskirjad üsna uus ja trendikas asi. Kord, kui käisime sõbraga jooksmas ja jääujumas, tekkis mõte, et võiks KKEKi infokirjast teha uudiskirja, kus on rohkem ruumi millegi analüüsiks või isikupärasemaks käsitluseks.

„Uudiskirja oli väga lõbus teha, sest see aitas pidevalt läbi mõelda, mis parasjagu näitustel väljas on, mis teemad õhus on, mis teemasid pole ja kuidas sellesse sekkuda.“

Ma arvan, et umbes kohe järgmisel päeval arutasime ja eelarvestasime asja Mariaga ja leppisime kokku uudiskirja toimetaja konkursis. Meile oli selge, et seda võiks teha uus inimene ja Kaarin tuli intervjuule täiesti valmis vormistatud ideega, leidsime kohe ühise keele ja Kaarin on uudiskirja sellest ajasta peale pidevalt arendanud. Uudiskiri võeti kohe täieliku normaalsusena vastu. Tahaksin loota, et see on täiendanud pisut kultuurilehtede õhukest kunstikriitika kihti. Kaastoimetajana hoidsin kohati karmimalt kriitilist joont, näiteks süstemaatiliselt jättes välja šovinistliku sisuga näitused, mis võis tekitada lugejates erinevaid emotsioone (võidurõõmu ja nõutust). Hiljem olen märganud, et mõned „seksismiklassikud“ on uudiskirja oma tee leidnud, kui nende näitused on prestiižsetel pindadel, aga fuajeegaleriid, mida viimasel ajal juurde on tekkinud, uudiskünnist ei ületa, kuna vaevalt, et nad oma info KKEKilegi saadavad.

Uudiskirja oli väga lõbus teha, sest see aitas pidevalt läbi mõelda, mis parasjagu näitustel väljas on, mis teemad õhus on, mis teemasid pole ja kuidas sellesse sekkuda. Kui uudiskirja kujundajaks sai Brit Pavelson, siis võis alati oodata vaimukaid kollaaže ja katsetamist. Mäletan, kuidas vaatasime koos Briti ja Kadi Estlandiga 2015. aasta valimisi, mille võitis Taavi Rõivas. See oli paras pettumus, isegi kui ei üllatanud. Samal ajal töötasime KKEKis Jaanus Samma Veneetsia projektiga „NSFW: Esimehe lugu“ ja talvel oli tal Kunstihoone galeriis näitus „Hair Sucks kampsunipood“. Nende vabade assotsiatsioonidega tõmbasime valimiste võidumehele glamuurse Armunni kampsuni selga ja oligi uudiskirja päis olemas. Siiamaani tundub, et kunst on galeriiruumis kinni, aga võiks rohkem igapäeva ellu sekkuda. Kui varem mõjusid fuajeenäitused üpris õnnetuna, siis praegu osatakse isegi ostukeskustes täitsa huvitavaid asju näidata, mis kokkuvõttes ikkagi elavdab kunstikultuuri pilti.